Tean et enamjaolt kirjutab kirjanik Katariina Libe laseraamatuid, nii ma seda raamatut lugedes segadusse sattusingi, arvates, et nüüd ostsin vale raamatu, sest esimene veerand raamatust ongi lasteraamat. Aga sammhaaval, nagu ka peategelased, saab raamatust täiskasvanu. Päris omapärane ja mõnus lugemine. Ütleks et liiga ruttu sai läbi, liiga õhuke. Aga nüüd olen kirjanik Libe käekirjaga tuttav ja ütlen ausalt, ma soetan ka teise tema romaani, sest minu teada on ta 2 romaani kirjutanud. See siin oma natukene nagu romaan novellides. Puhas eestlaslik armastuslugu koorub lahti. Tahaks öelda, et omad vitsad peksavad. Ja lõpp jääb õhku, on mitmeti mõistetav, nagu novellides. Põnev ju - novellromaan. Katariina Libel on tõesti põnev käekiri ja omanäoline lauseehitus ning süžee loomine. Ma ei olnud enne ta loomega kokku puutunud, kuna ma loen lasteraamatuid harva. Olgu siis mainitud et peategelasteks on kaks lapsepõlvesõpra, kelle karakterid on vastuolulised, tüdruk on poisilik ja poiss on tüdrukulik. Kui poiss oma perega kortermajast ära kolib, jääb nende sõprus katki, aga kuna neid seob tugev energeetiline side (tugev tõmme), hakkavad nad pidevalt juhslikult kohtuma, ka isegi Hispaanias, kuhu tüdruk emigreerub. Millega on tegu ja kas nendest saab paar või ei saa, sellest loe juba ise. Tegelikult sisemas ma nii ootan ja loodan, et autor kirjutaks sellele loole järje, sest lõpp jäi lahtseks. Samas... Igal juhul aitäh, et kirjutad! Nüüd kopeerin siis ka tutvustava teksti. Lenka ja Leon juhtuvad kasvama sama hoovi peal, ning kuigi nende elud kulgevad pärast lapsepõlve kuidagi paralleelselt, eri radu pidi, näib saatus neid teatud intervalliga ikka ja jälle kõige ootamatumates olukordades kokku viivat. Ja hoolimata sellest, et need kohtumised on põgusad ja juhuslikud, tundub neile, et midagi on justkui veel, midagi on kusagil sügaval ja kipub kõigele vaatamata pinnale. 22. veebruar 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar