Ja loetud sai "Kolmas varblane." Mida almanahh edasi, seda (otsin õiget kirjeldust) professionaalsemaks tekstid lähevad. Ausalt. Usun, et siia sõeluti neid ka natuke "karmima" pilguga, sest tegu on kooli 160. aasta sünnipäevaks koostatud kogumikuga. Ja tore on ka koostajate nimekiri on almanahhis, sest nemad teevad ja ka ikkagi suurt tööd. Ja minagi nüüd sain teada, kes neid armsaid Varbla kooli lapsi juhendab. Aitäh! Kohe üsna almanahhi alguses üllatab mind meeldivalt 2. klassi õpilase Brita Põldaru luuletus "Varblane," millel on kõik riimid, silbid ja ka rütm paigas, nagu riimiluuletusele omane. Super! Aplaus! Sellist asja kohtab harva! Tihtilugu kipuvad erinevad salmid olema erineva rütmiga ning ka silbiliselt ebakorrektsed, aga siin on kõik paigas, kõikides ridades on on 7 silpi. Lisaks on tore teada, et õpilased kirjutavad ka regivärssi ja vemmalvärssi, taas aplaus! Kahjuks neid värsivorme tänapäeval kasutatakse aina vähem. Hästi õnnestunud on ka Grete Albergi (6. klass) "K tähe jutt", ka Jaanus Põldaru luuletus "Kodu," Risto Brandmani (9.klass) luuletus "Sügis, sügis külmakene..." ja Ken Albergi (7. klass) joonistus, millel nime pole. Üldse on enamus luuletusi head. Väga inspireeriv on Kateriin Schäri (5.klass) meremaal purjekatega. Tüdrukul on hea käsi ja silm maalikunstis. Eestimaine ja sotsiaalse alatooniga jutuke "Mulle meeldib Eestis elada?" on ka 7. klassi tüdrukul Helina Valguril õnnestunud. Tema otsene tunnetus ja arvamus riigis toimuva kohta. "Eesti keele klassi unustatud õpik" on väga hea. Selle kirjutas 7 klassi õpilane Katrin Veinšteins. Lool on hing sees. Samuti ka 7. klassi õpilase Janno Põldaru jutukesel "Kuupäev tahvlil." Võrratu rõngastest koosnev pildike Helena Vallimäelt on imeilus! Oi, no ühe tuttava piiga jutukese leidsin ka siit. Kirke Kaasikoja (4.klass) ma ei teadnudki, et sa nii andekas humanitaarainetes oled! Küll on armas "Nõia lugu" siin! Reimo Lopsik ja Tauno-Priidik Tambre (9.klass) on vist kahepeale selle põneva loo "Õudne tagajärg" kirjutanud, nagu nimed kõneöevad. Õpetlik lugu, aga kurva lõpuga. Aga hingega kirjutatud, seda on tunda. Marie-Eliise Suti (5. klaas) joonistatud rasvatihane on nii loomulik, nagu tõuseks kohe siit pildilt lendu. Imeline! Ja taas Kirke Kaasikoja hästi kirjutatud jutuke "Imesõrmus." Kirke võiks kirjutamisega täitsa tegelda, annet jagub. Appike, no nüüd Biibe. Olgu siis mainitud, et Biibe ja Kirke on mulle tuttavad, aga mul ei olnud enna aimugi, et nad humanitaarainetes tugevad on. Pole jutuks tulnud. Kuid nüüd vaatab siit vastu Biibe Treli joonistatud portreemaal, see on usutav ja pilk kõneleb. Kersti Veinšteinsi jutuke "Klassiruumis ringi lendav kärbes" paneb ka mõtlema. Siis on siin mõningad luuletused, kus on pikad numbrid (arvud) sees. Üldiselt luuleuses oleks kenam numbreid ja arve tähtedega kirjutada, mitte numbritega, see teeb luuletuse kuidagi tehniliseks milline tegelikult luuletuse iseloom ei ole. Arvud ja numbrid jäägu matemaatikasse! Urmet Kaisi "Kumb on targem - inimene või loodus?" lugu läheb ka korda. Ja Helena Vallimäe ning Marian Shäri (9.klass) jutuke "Metsavaim" samuti. Tänase raamatu arvustus läks pikemaks, oli ka palju häid tekste. Aitäh selle lektüüri eest! 2. veebruar 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar