See on nüüd selline raamat, mille kohta ei suudagi eriti midagi öelda, ei soovi korral head ega ka soovi korral halba. Isiklik. Valus ... Aga üks on kindel, kirjarahva jaoks on endast väljakirjutamine teraapiline, seda julgen tunnistada. Antud raamat on minu arusaamist mööda tõsieluline. See kõneleb ema kirjadest pojale, kelle ta kaotas ja ma kujutan ette kui raske on oma lapse leinast üle saada, võimalik et lausa võimatu, nagu siin raamatus ema oma kogemusi jagab. Väga valus lugemine. Katkise hingega inimestele ma isegi ei soovitaks. Raamat toetab üllast eesmärki, juba sellepärast minge ja ostke see endale, hind on olematu. Hetkel Rahva Raamatus 99 senti, just vaatasin ja muidu 4.99. "Kirjad Kristoferile" märgiti ära ka 2019. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel tõsteti esile ja pälvis Margus Karu Sihtasutuse eriauhinna. Kopeerin siia ka tutvustuse. Ma ei oska oma üüratut kurbust ja segadust kuidagi enda sees taltsutada. Sellised asjad ei juhtu ju meiega, sellised asjad juhtuvad kellegagi kusagil kaugel. Meie ei pea ometi matma oma last? Isegi see on valus, kui seda peavad tegema teised kusagil kaugel. Kuidas ometi elada edasi teadmisega, et oled oma elu lõpuni surnud lapse ema?
Liine Roosi tõsielul põhinev kiriromaan on siiras ja hingeminev lugu suurest kaotusest, igatsusest, leinast, segastest tunnetest ja sellest, kuidas leida jõudu edasi elamiseks. Ema avameelsed ja pihtimuslikud kirjad oma seitsmeaastasele pojale aitasid tal oma hingevaluga tegeleda ja sellega toime tulla. Kirjadest sai raamat lootuses, et sellest kurvast loost on abi ka teistele lähedase kaotanud inimestele.
„Kirjad Kristoferile“ on Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud ja Margus Karu Sihtasutuse eriauhinna pälvinud teos.
Raamatut ostes toetad lapse kaotanud vanemaid abistavat MTÜ-d Hingesillad. 17. jaanuar 2026. Vana-Rääma
