Neljapäev, 31. mai 2018

MAA, KUS PUUDEL POLE VARJU- Katrina Kalda


  Lõpuks ometi sain loetud selle romaani, oehh! Jah, paneb tõesti ohkama, sest ma pole elus enne nii negatiivset romaani lugenud. Olgugi, et tutvustuses on kirjas, et tegu on omalaadse düstoopiaga ja ma ei ole just eriline ulmekirjanduse fänn, sundis mind seda raamatut ostma autori nimi, sest olin ennist läbi lugenud tema romaani "Jumalate aritmeetika," mis mulle,  vastupidiselt sellele romaanile, väga meeldib. Aga õnneks ma ei raisanud selle romaani ostmiseks oma raha, ostsin selle kinkekaardi eest, mille sain ühe žüritöö eest. Raamat maksis siis päris head hinda, lausa kahekümne euro piires.

  Kas ma loeksin veel Katrina Kalda loomingut? Olgugi, et see romaan mulle üldse ei meeldinud, loeksin siiski. Ma ei ole lugenud tema esimest romaani "Eesti romaan," aga tahaksin. Ja pealegi on ju tegelikult põnev kui autor valdab või oskab täiesti erinevatel teemadel raamatu kirjutada, igale oma sellisel juhul, kuid antud romaan pole lihtsalt mulle, sest ootan et raamatus on midagi õpetlikku, positiivset või kui on romaan üleni negatiivne siis ootan vähemalt õnnelikku lõppu. See võigas teos ajas mind läbi peatükkide iivaldama, tekitas kohutavaid unenägusid (mis tegelikult näitab et mõjub) ja on üleüldse üdini vastik. Nojah, et autor teemat valdab, näitab, et tegu on targa kirjanikuga, aga jah....Samas kõik ei saagi kõigile meeldida, aga mind hämmastab, et mis asi küll lugejat sellises võikas teoses paelub? Mis sunnib sellist teost kirjutama? Kas on midagi autobiograafilist? Raamat müüb ju hästi.

  Ma ei hakka sisust ümberjutustust tegema, nagunii kopeerin lõigu Rahva Raamatu lehelt. Öökima ajasid eriti need situatsioonid kus pedofiilist ajuhälvik, mädanevate silmadega turvamees vägistab korduvalt last, kus ema, vanaema ja tütre vahel ei ole mingit armastust, nad isegi ei suhtle. Ma lausa tundsin seda võigast haisu mis romaani igalt lehelt vastu haises. Öäkk!

 Jah, ma tean et see võib nüüd minu kiiks olla, aga ma vist ei taha mitte kunagi Pariisi minna, olgugi et Prantsusmaa ja Pariis on minus mingit aukartust äratanud, olgugi, et mul pole eriti olnud võimalust reisida, aga...Jah, otseselt ju autor ei ütle, et tegevus toimub näiteks Pariisis, toimub pigem Tasandikul, ühes väga õõvastavas kohas, kus inimesed on haiged ja seda igas mõttes...Aga olen korduvalt kuulnud reisimuljetest Pariisi ja tahes-tahtmata maalib see suurlinn ennast mu silme ette ka läbi selle romaani. Paljud mu tuttavad, kes on Pariisi väisanud, on pajatanud kui räpane see linn on, kui õõvastavad hotellid jmm...Ja autor elab selles riigis (Prantsusmaal) juba 10 aastasest eluaastast saati, nii jääbki mulje nagu prantslane ongi selline julm, jälk ja südametu indiviid. Jah, ma tean, et kaldusin teemast kõrvale, aga ma pidin lihtsalt oma arvamuse välja ütlema. Ja ütlen ka selle: "Ärge ostke seda vastikut raamatut!" (eiei ole kade)

 Uhh, läheb riiulisse ja korduvlugemisse mitte iial!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

MAA, KUS PUUDEL POLE VARJU

Autor: KATRINA KALDA
 58 Google +0  0 Share0
Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama.
Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

31. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 104. päev

mina ja mu gäng :)

  Nonii, peale pooleteist nädalast pausi jõudsin taas rajale. Enesetunne lubas minna ja tegelikult kibelesin sinna ammu, aga (ilmselt reumaatilised) liigesed ei lubanud seda teha. Öösiti on ka nii valge, pimedat aega polegi, see lausa kisub rajale, aga suutsin ennast siiski korrale kutsuda. Aga täna enam ei suutnud, sest oli plaan algatuseks läbida vaid 4 km, sest peale sellist hullu liigesepõletikku ei taha ju kohe sajaga taasalustada, aga...me läbisime siiski 6,3 km koos oma gängiga- Maarja ja Germoga.

 Mingit väsimust ma ei tunne, kuid alles 4 km võttis higi lahti. Nagu näha kandsin ma kenasti õlasalli, sest ma ei taha kaelale tuult, kuna tegelikult terve mu turi on alles hell. Ja ma ei soovi ka kellelegi selliseid hulle valusid mida ma nädalajagu päevi talum apidin, vahel taarusin lausa seina najal, nii kohutav liigesevalu ja nõrkus oli mind halvanud. Aga ma sain abi. Elan taas. Tegelikult sai eile õhtul juba hoovis usinasti ringi sahmitud, elamsie ukseesist kraamitud, umbrohtu maja äärest kitkutud, "terrassi" korrastatud, killustikku toodud jnejne... ühesõnaga ega ma ei suuda enam eriti paigal olla, sest kaalun ju ikka mitukümmend kilo vähem ja kogu aeg tahaks tegutseda. Ahjaa, kui mu kaal vahepeal kõikus edasi ja tagasi, siis viimastel andmetel olen poolteist kilo kaotanud, seega hetkel on kehakaal 114,5 kg. Visalt läheb, aga seegi asi. Järgmisel nädalal saan endale jalgratta ja hakkas vahelduseks ka seda sõitma, koormab vähem liigeseid.

 Jaan, sind oli tore rajal näha!

 Mis ma siin ikka lobisen, las kõnelevad fotod:
ka meil on nüüd aerulambid..
1 km läbitud...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
keppide parkla :)
Fiona perenaisega...
Fiona ujub toigast püüdma...
päike ja Pärnu jõgi...
Germo


31. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

Esmaspäev, 28. mai 2018

Kvaliteetaeg armsa vennapojaga

Ranno ja Germo
  Suvi on mõnus, sest siis "eksivad" Pärnusse ka need lähisugulased keda võibolla nii tihti ei näegi. Täna veetsime kvaliteetaega (minu) vennapoeg Rannoga, ehk siis Germole on Ranno onupoeg ja Germo on Rannole tädipoeg. Selline lihtne lahendus asjale.

  Naersin Rannole, et nad on Pärnus käies täditütar Heleniga peaaegu naabrid, aga nad ei tea seda, elavad (resideeruvad) paralleeltänavatel ja ikka siin Rääma mail. Aga alati on mõnus kohtuda oma õe- ja vennalastega, alati! Said ju lapsena Ranno, Germo, Geio, Helen ja Ergo Lavassaare alevis koos kasvada. Ja albumites on parasjagu fotosid ka sellest ajast, sest armastasin oma mehhaanilise Panasonicuga tollal väga fotograafeerida.

  Jah, tänaseks on nad kõik täiskasvanud, aga vähemalt on fotod, mida on vahel väga armas vaadata, sest aeg lendab ju halastamatu kiirusega. Tegelikult meeldivad mulle pärisfotod, kuigi kahjuks viimaste aastate fotod on vaid arvutimaailmas olemas, nüüd õnneks ka mu blogipostitustes.

 No ja me kohe ei saanud ilma jõe ääres käimata. Isegi vett sai varbaga katsutud. Soe oli, aga mitte nii soe, et ma ihkaksin oma haigete liigestega vette minna, kuigi juba 17 kraadisse vette ma lähen, kuid eelistan merevett, jões ma ei käi. Aga juba on mul parem, kael pole enam nii hell ja hüppeliigesed ka taastuvad, vaid põlvevalu on veel nii järjepidev, et paneb muretsema, juba üle nädala kannatan. Ravin muidugi ka ja kavatsen peagi terveneda, et ennast taas aktiivsemalt liigutama hakata.

  Aitäh, Ranno! Näeme taas! Oli armas päev.

Fotod:
Geio, Ergo, Germo, (ees) Helen ja Ranno (Lavassaares)
Ranno ja Germo täna, pikad poisid, veits alla 2 meetri...
Ranno ja Pärnu jõgi...
vol 2
panin varba vette....
Germo pani ka...:)
jõgi...
....
Ranno jõudis pärast muulile ka, aga nii ilusat fotot peab ju blogis jagama :)


28. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

Pühapäev, 27. mai 2018

Üliemotsionaalne päev...



 ÄRGAKE!

üle hommikuse udu
üle söötis kõnnumaa
üle metsade ja põllu
üle kauni kodumaa

laotub päikse piimjas pale
paotub ilmakaareuks
silub silmi valgus valev
kostub südametetuks

üle kaasikute laante
üle kauni isamaa
üle niitude ja saarte
üle suure ilmamaa

ühendage oma sõrmed
kandke endas armastust
võõras vaen ja võõrad vermed
et ei murraks Eesti ust

tõuske üles eided taadid
tõuske neiud peiud ka
palvetrage ühte hoidke
äratage Eestimaa


4. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma


 Tegelikult oli mul täna emotsionaalselt väga raske päev, aga õnneks lõppeb see ühe imearmsa loo kuulamisega, tänu võlgnen selle eest Margrit Kitsele, kes oma lastele mu laulusõnad "Ärgake" elusaks õpetas ja ma ei oska panna tundeisse sõnu mis mind hetkel valdavad.... Suured ja siirad tänud ka Kristi Rootsile kes veidike seda lugu filmis. Nii nägin ja kuulsin ma oma "Ärgakest" esimest korda. Aitäh, aitäh, aitäh! (üritan seda blogisse ka jäädvustada, ehk saan hakkama)

 Täna sai hea Rivo Kajo viimasele teele saadetud ja noore inimese lahkumised on alati väga valusad. Fotosid ma ei teinud, poleks suutnudki. Jääb loota, et Rivol on seal teiselpool tähti veel parem kui siin oli. Head teed!

  Ergole siirad tänud!

 Hing on rahutu, aga sellisel juhul aitab jalutamine, lihtsalt üksinduses jalutamine, kulgemine...Tahtsin nii väga üksinda olla ning jalutasin kodust välja (kepikõnni jaoks on liigesed ja kael veel hellad). Käisin tiiru külapeal, istusime aias, kuulasime linnulaulu ja...siis ma tundsin, et tahan kulgeda sinna kuhu jalad viivad ning lõpuks jõudsin ikka Pärnu jõe äärde, sest vesi rahustab ja annab (muidugi võtab ka!) Kõnelesin veega ja koju tulles oli kuidagi kergem olla ning siis avastasingi "Ärgake!" Sain oma sisemise rahu tagasi...

 Hoidke ja armastage oma lähedasi! Aitäh, et te mu blogipostitusi loete!

Veidi fotosid ka kulgemisest:
kohe läheb Lavassaarde sõiduks...
selles majas elab üks Pärnu kirjanik, kellest pole aastaid kuulda...
Oja tn...
Roheline tn...
Allika tn...
Pärnu jõgi...
...
(peaaegu) valge laev...
,,,


27. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

Reede, 25. mai 2018

Suurte silmadega mees



 
SUURTE SILMADEGA MEES

  Öö. Tumedad pilved sõuavad üle taeva, ja esimesed valguskiired piiluvad puu ladvust, hirm silmis, nagu kardaks ärgata. Aga linnud, nemad laulavad kõrifalsetil, neil ei ole hirmu homsete ees.
Läksin juba poole kahest magama, minu jaoks on see liiga vara, kuna olen ööinimene. Just öösiti genereerin ma geniaalseid ideid, kehastuses müstilises vaikuses teiseks minaks, minus hakkab elavnema peiduspool, kaovad reaalsuse mured, nagu poleks neid olnudki.
  Täna öösel poole neljast äratas mind painajalik unenägu, nagu tookord, kui mustad kured ühe noore inimese ellu pesa tegid, kattes maa mustade varjudega, mille vahelt oli lausvõimatu valgust tabada, näha, sest kõikjal valitses pimedus.
  Unenägemus viis mind süngesse padrikusse, kitsukesele metsateele, kus me koos Sinuga viibisime. Mina tahtsin Sinu lähedust tunda, suisa karjusin Su järele, aga Sina ajasid mind minema, lükkasid sisse uksest, mis ühtäkki metsatee äärde tekkis. Pagesid koos minuga peitu seltskonna eest, kes oli metsa eksinud. Kas sul tõesti oli kahju neile koduteed juhatada? Su vastus on tumm.
  Korraga olime Sinu kodumaja tagahoovis, millest viis vaevuläbitav trepp majja, kus ootas meid sama seltskond nokastanud noori, kes öises metsas kodurada otsisid. Ja me istusime nende seltskonda. Mul oli hirm, vajasin lohutamatult Sinu lähedust, pugedes su embusesse ja sirutades parema jala üle Su põlvede, kuid Sa kähvasid kõigi kuuldes;“hoia eemale, paks!“ Ja ma puhkesin nutma, lausa nuuksuma. Jah, mul on tõesti veel palju ülekilosid, aga miks nüüd, alles aastaid hiljem julged Sa tõtt tunnistada? Miks oled mulle pikki aastaid väitnud, et mu korpulentne keha ei häiri Sind, pigem vastupidi? Lohutasid, et ma ei pea kaalust alla võtma...Miks alles nüüd? Kus ma olen mitukümmend kilogrammi kergem julged Sa tõe mulle näkku paisata? Miks vaid unenäos? Jah, ma tean, et minu reageering võib lapsikuna tunduda, see on ju kõigest unenägu, millel ei tarvitse reaalsusega seost olla. Jah, ma tean, et unenäos võib kajastuda ka inimese hingeseisund, aga ma ei tea kumba hingeseisund mind täna öösel äratas.
Ärkasin unenäost, jättes kodukassi üksinda valgele linale lebama. Loivasin kööki, et mitte unenägu edasi näha, sest just tihti painajalikud unenäod kipuvad ennast edasi näitama. Istusin pliidi ette ja süütasin sigareti, sest meel oli morn, nagu oleks unenägu reaalsus olnud. Nagu oleks unenäos ma kaotanud kõige kallima inimese. Tundsin kuidas süda sees kokku kukkus, jättes vaevahigi otsmikule. See nirises mööda sipelgatest sügelevat selgroogu allapoole ning nutuklomp halvas mu meeled.
  Mis minuga toimub? Jah, viimasel ajal on palju halba juhtunud, ka mu füüsiline tervis nutab ja lonkab kahte jalga, aga mu hing on ju ometi terve, tervik. Kimusin suitsu filtrini, pühkisin põsesarnadelt pisarad, tõusin toolilt ning asusin õhtul küürimata jäetud nõusid kraanikausist välja pesema. Olin peale õhtukakao joomist lihtsalt laisk.
  Peale nõude pesemist, kuivatamist ja kappi ladumist hakkasin elamist tuulutama. Värske õhk toas, sulgesin taas välisukse, võtsin suitsupaki ja istusin terrassile viimast suitsu kimuma, kui kuulsin maja nurga tagant kostuvaid samme. Hetkeks tardusin. Seal ta seisis, pisike inimene, ei, ei, mitte laps! Lilliputist meesterahvas vaatas mulle klaasistunud pilgul otsa, nagu tahaks midagi südamelt ära rääkida, aga korraga ta kadus, haitus, nagu poleks teda olnudki. Mul hakkas kõhe.
  Kuulsin kuidas perekass Simba köögis nutab, avasin taas ukse ja lasin ta õue. Simba jooksis kohale kus hetk tagasi minimeest nägin. Kass tardus kohale, tõmbas kaitseasendiks küüru selga, nuusutas hommikust asfaldi ja jooksis mulle sülle sellise hooga, nagu oleks tonti näinud, või kurja isaskõutsi käest, kes teda maha murda tahab, pääsenud.
  Nüüd ta magab mu vasakul käel, nurrumootor töötab turbokiirusel ning ise nutab läbi une. Tea siis mis toimub kassilapse hinges!
  Vahel saadetakse unenäod me teele hoiatuseks, aga võõrad kummalised inimesed keset ööd, mida nemad tahavad?
  Vaatan oma musta nõiakassi rohelistesse silmadesse ja loen sealt välja ainult hirmu, ehkki kass nurrub vaid üliheas tujus olles.
  Ma pean tugev olema!

  1. mai. 2018.a.
    Vana-Rääma

Viin maailma endaga ära...



   VIIN MAAILMA ENDAGA ÄRA...

Öö vaikib ja Sinagi vaikid
sest uni on vaikus
Su silmad on loojund
kui päikene metsade all

Oh alles see oli kui
ajakell hommikut kaikus
Mil päev ärkas soojusse
helkis kui hõbekristall

Nüüd kustund on
aegade ilusam koidikusära
Veel viivuks vaid värahtab värav
Su silmade ees

Kui mina kord lähen
viin maailma endaga ära
Et uuele elule sünniks
nii naine kui mees




25. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

Neljapäev, 24. mai 2018

Pühapäevane 103. päev rajal ja täna kalli õetütrega...

kalli õetütrega 
  Täna oli nii mõnus päev, sest kallis Helen tuli külla. Ma tunnen ennast kohe palju tervemana, kuigi eile lausa taarusin seina najal. Jah, täna tegelikult poest tulles kiskus ka parem jalg nii krampi, et käimisega oli raskusi ning lõunauinaku ajal hakkas valutama ja ajas üles. Kaela saan juba liigutada, aga valutab ikka, kuid ma tinktuuritan vahelduva eduga, küll ma terveks saan.

 Kallis õetütar elab Soomes, Espoos, aga õnneks elab ta ämm Pärnus, sestap on meilgi võimalus vahel kohtuda, sest ma olen jätkuvalt see inimene (vähestest) kes pole Soomes käinud. Jah, olen pildil küll nagu kubujuss, sall kaelas ja villased sokid jalas. Muideks, nii käisin ka Heleniga jõe ääres istumas, isegi kroksid olid jalas, nagu talueit. Aga ma tundsin ennast hästi, sest ega villaste sokkidega miski muu jalanõu ei taha mulle hetkel jalga mahtuda ka.

 Tunnid kadusid kätte, meil polnud kelllaajast ka aimu ja koju tagasi jõudes läks Helenil juba kiireks, et Tallinna ja sealt laevale jõuda.

  Avastasin, et pühapäevane rajal käik on blogimata, aga ega ma siis kepikõndinud, vaid jalutasin sõbraga niisama mööda Jaansoni rada ja umbes 5 km tuli ära vast ikka. Olgugi, et laupäeval ja pühapäeval oli mul kogu aeg kohutavalt külm, ilmselt haigusevimm oli juba kontide vahele pugenud. Eelmine nädal olin üldse rajal väga aktiivne, käisin kokku 5 päeva ning Germo käis lausa 8 päeva jutti. Ma katsun terveneda ja olen taas rajal. Vähemalt pühapäevaks tuleb terveks saada, sest lähen sõpra ära saatma...

  Aitäh, armas Helen ka selle põneva jäätisetordi (ja tordi) eest! mis keeled sinimustakas värvis. Uute kohtumisteni!


Fotod:
pühapäeval rajal...
seekord sai nii starditud...
selline põnev jäätisetort
sini-must-valge pluss armas Helen 
päev läbi on kuu Pärnu taevas...
Leenu ootab valget laeva  või musta...? ;)
armas põselohkne särasilm :)
taevast vist potsatas see sinikael part vette kui me Heleniga jutohoos olime....käis sulps ja seal ta oli:)

24. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

Kolmapäev, 23. mai 2018

SÕPRUSES JA SURMAS- Angela Hofberg


 Eile õhtul alustasin romaani "Sõpruses ja surmas" lugemisega, aga kuna olen alles tõbine siis ongi kõige parem tegevus on hetkel lugemine, nii ma selle raamatu nüüd öökapilt riiulisse paningi. Angela Hofbergil on ilmunud 4 romaani, aga see on esimene mille läbi lugesin.

 Jah, ma olin seda nime enne kuulnud ja seostasin õigesti  romaanivõistlustega, kus kohast autor on noppinud auhindu. Aga jah, lugemiseni jõudsin alles nüüd ja ikkagi ei teki mul silme ette pilti autorist, kuigi olen väga kindel, et tegu on eaka inimesega, sest kõike need kõnekäänud, see elu ligi sajandijagu päevi tagasi, see kõik kõneleb. Ausalt öeldes oli selle raamatu lugemine üks suur ja sügav vaheldus tänapäeva "noorautorite" loomingule, mida viimasel ajal aktiivselt loen.

 Lugu kõneleb sõprusest selle kõige sügavamas tähenduses. Peategelane Hurmi, kellel pole kunagi oma emaga liiga lähedast kontakti olnud, leiab parima sõbra tuntud baleriinis ja koreograafis Reginas, kellega nad on tuttavad juba lapsepõlvest. Olgugi, et tegu on kahe täiesti erineva inimesega, viib saatus neid ikka ja jälle kokku ning neist saavad südamesõbrannad. Ühel korral, kui nende vahele tekib taas sein ja nad ei kohtu ammu, otsib Hurmi üles oma lapsepõlve lemmiktädi Manda tütre Silvi, et pisutki meenutada lapsepõlve, millest Hurmi kuigi palju ei tea. Eriti tahaks ta teavet oma lahkunud ema kohta. ...Mis edasi toimub? Loe!

 Tõeline sõprus ongi see kus sõpru ei lahuta aeg ega vahemaa ja iga taaskohtumine on nagu hingeõnnistus, üllas hetk, mis lisab su ellu positiivset energiat.

 Mulle tohutult meeldib Angela Hofbergi käekiri, sest ta viljeleb selliseid kõnekäände mis on ammu unustustehõlma vajunud või vajumas. Lisaks vihjeleb ta asjatundlikult inimese psühholoogilist maailmapoolt, nagu näeks kõike läbi. Elu viib ta sammhaaval ka kokku pisut eroteerilise maailmaga, aga vaatamata kõigele jääb Hurmi iseendaks, empaatiavõimeliseks naiseks, kellele saatus kahjuks ei andnud võimalust emaks saada. Aga vaatamata kõigele elab ta õnnelikku elu.

 Raamatust jääb kõlama tõde, et kahjuks saavad paljud sugulased ja sõbrad kokku vaid matustel ja tuleb tõdeda, et nii see paraku on. Aga üks ilus väide, mida on minu (lapse)kõrvad kunagi aastakümnete eest kuulnud, tuletas tänu sellele raamatule mulle ennast meelde;" Head inimesed lahkuvad magades."

 Jah, ma loeks meelsasti veel selle autori loomingut!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

SÕPRUSES JA SURMAS

 3 Google +0  0 Share0
„On ainult üks tõeline väärtus – see on inimlike suhete väärtus.“
Antoine de Saint-Exupéry
Usaldus ja ustavus, ükskõiksus ja hoolimatus, andestus ja surm on seda raamatut läbivad teemad. Puudutamata ei jää muugi, mis ühe naise elus määrav on: keerukas lapsepõlv, meheleminek, viljatusest tingitud alaväärsustunne ja abielulahutus, tõelise armastuse leidmine ning armastatu traagiline surm. Ning sõprus, see võimas tunne kõigis tema vastuoludes.
Lugu, mille see romaan meile pajatab, näitab, kui hapraks võib elu murdehetkedel osutuda isegi pikaaegne, ühistes rõõmudes ja tagasilöökides karastunud sõprus. Ometi on andestamine inimese ülimaid võimeid, vägevam solvumisvalust ja pettumuskibedusest. Kuni on elu, pole andestuseks kunagi hilja.
Angela Hofbergilt on varem ilmunud romaanid „Päev nagu elu“ (2006. aasta Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud teos), „Ikkagi“ (Kirjastuse Tänapäev 2008. aasta romaanivõistluse võiduteos) ja „Isa naine. Teekond tõeni“ (2014).

23. mai. 2018.a.
Vana-Rääma