Suurte silmadega mees

 

SUURTE SILMADEGA MEES

  Öö. Tumedad pilved sõuavad üle taeva, ja esimesed valguskiired piiluvad puu ladvust, hirm silmis, nagu kardaks ärgata. Aga linnud, nemad laulavad kõrifalsetil, neil ei ole hirmu homsete ees.

Läksin juba poole kahest magama, minu jaoks on see liiga vara, kuna olen ööinimene. Just öösiti genereerin ma geniaalseid ideid, kehastuses müstilises vaikuses teiseks minaks, minus hakkab elavnema peiduspool, kaovad reaalsuse mured, nagu poleks neid olnudki.

  Täna öösel poole neljast äratas mind painajalik unenägu, nagu tookord, kui mustad kured ühe noore inimese ellu pesa tegid, kattes maa mustade varjudega, mille vahelt oli lausvõimatu valgust tabada, näha, sest kõikjal valitses pimedus.

  Unenägemus viis mind süngesse padrikusse, kitsukesele metsateele, kus me koos Sinuga viibisime. Mina tahtsin Sinu lähedust tunda, suisa karjusin Su järele, aga Sina ajasid mind minema, lükkasid sisse uksest, mis ühtäkki metsatee äärde tekkis. Pagesid koos minuga peitu seltskonna eest, kes oli metsa eksinud. Kas sul tõesti oli kahju neile koduteed juhatada? Su vastus on tumm.

  Korraga olime Sinu kodumaja tagahoovis, millest viis vaevuläbitav trepp majja, kus ootas meid sama seltskond nokastanud noori, kes öises metsas kodurada otsisid. Ja me istusime nende seltskonda. Mul oli hirm, vajasin lohutamatult Sinu lähedust, pugedes su embusesse ja sirutades parema jala üle Su põlvede, kuid Sa kähvasid kõigi kuuldes;“hoia eemale, paks!“ Ja ma puhkesin nutma, lausa nuuksuma. Jah, mul on tõesti veel palju ülekilosid, aga miks nüüd, alles aastaid hiljem julged Sa tõtt tunnistada? Miks oled mulle pikki aastaid väitnud, et mu korpulentne keha ei häiri Sind, pigem vastupidi? Lohutasid, et ma ei pea kaalust alla võtma...Miks alles nüüd? Kus ma olen mitukümmend kilogrammi kergem julged Sa tõe mulle näkku paisata? Miks vaid unenäos? Jah, ma tean, et minu reageering võib lapsikuna tunduda, see on ju kõigest unenägu, millel ei tarvitse reaalsusega seost olla. Jah, ma tean, et unenäos võib kajastuda ka inimese hingeseisund, aga ma ei tea kumba hingeseisund mind täna öösel äratas.

Ärkasin unenäost, jättes kodukassi üksinda valgele linale lebama. Loivasin kööki, et mitte unenägu edasi näha, sest just tihti painajalikud unenäod kipuvad ennast edasi näitama. Istusin pliidi ette ja süütasin sigareti, sest meel oli morn, nagu oleks unenägu reaalsus olnud. Nagu oleks unenäos ma kaotanud kõige kallima inimese. Tundsin kuidas süda sees kokku kukkus, jättes vaevahigi otsmikule. See nirises mööda sipelgatest sügelevat selgroogu allapoole ning nutuklomp halvas mu meeled.

  Mis minuga toimub? Jah, viimasel ajal on palju halba juhtunud, ka mu füüsiline tervis nutab ja lonkab kahte jalga, aga mu hing on ju ometi terve, tervik. Kimusin suitsu filtrini, pühkisin põsesarnadelt pisarad, tõusin toolilt ning asusin õhtul küürimata jäetud nõusid kraanikausist välja pesema. Olin peale õhtukakao joomist lihtsalt laisk.

  Peale nõude pesemist, kuivatamist ja kappi ladumist hakkasin elamist tuulutama. Värske õhk toas, sulgesin taas välisukse, võtsin suitsupaki ja istusin terrassile viimast suitsu kimuma, kui kuulsin maja nurga tagant kostuvaid samme. Hetkeks tardusin. Seal ta seisis, pisike inimene, ei, ei, mitte laps! Lilliputist meesterahvas vaatas mulle klaasistunud pilgul otsa, nagu tahaks midagi südamelt ära rääkida, aga korraga ta kadus, haitus, nagu poleks teda olnudki. Mul hakkas kõhe.

  Kuulsin kuidas perekass Simba köögis nutab, avasin taas ukse ja lasin ta õue. Simba jooksis kohale kus hetk tagasi minimeest nägin. Kass tardus kohale, tõmbas kaitseasendiks küüru selga, nuusutas hommikust asfaldi ja jooksis mulle sülle sellise hooga, nagu oleks tonti näinud, või kurja isaskõutsi käest, kes teda maha murda tahab, pääsenud.

  Nüüd ta magab mu vasakul käel, nurrumootor töötab turbokiirusel ning ise nutab läbi une. Tea siis mis toimub kassilapse hinges!

  Vahel saadetakse unenäod me teele hoiatuseks, aga võõrad kummalised inimesed keset ööd, mida nemad tahavad?

  Vaatan oma musta nõiakassi rohelistesse silmadesse ja loen sealt välja ainult hirmu, ehkki kass nurrub vaid üliheas tujus olles.

  Ma pean tugev olema!

25. mai. 2018.a.
    Vana-Rääma