VIIN MAAILMA ENDAGA ÄRA...
Öö vaikib ja Sinagi vaikid
sest uni on vaikus
Su silmad on loojund
kui päikene metsade all
Oh alles see oli kui
ajakell hommikut kaikus
Mil päev ärkas soojusse
helkis kui hõbekristall
Nüüd kustund on
aegade ilusam koidikusära
Veel viivuks vaid värahtab värav
Su silmade ees
Kui mina kord lähen
viin maailma endaga ära
Et uuele elule sünniks
nii naine kui mees
25. mai. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar