pühapäev, 30. aprill 2017

Jaansoni rada 15.päev


 Kuna eilne päev jäi vahele, siis täna käisime kõigest 4 km. No tegelikult ligi 5, aga see selleks. Reedel sai ju 10 km tehtud ja kui päev vahele jääb, alustan rahulikumalt, kui nii öelda võib. Tegelt läbisin raja just tempokamalt.

 Päris jahe tuul oli ikka rajal. Ja mina tilkusin taas nagu mahlakask. Sellepärast otsustasime tagasi tulla mööda Rääma tänavat, Kuu ja Rääma tänava otsast. Tuulevaiksem. Sinna on just värske alfalt pandud. Mõnus kepikõndida.

 Kaalul käisin täna ka. Kuigi kaal näitab, et olen nädala jooksul vaid pool kilo kaotanud (eelmisel 3kg) mahuvad mulle paljud riided selga mis on kaua kapis seisnud. Rasvad on juba nüüd läinud lihasmassiks ja mu parem käsi on koledalt musklis, aga parem ikka kui pekine. Lihtsalt mina olen see inimene kellele üldse ei meeldi näiteks kulturistid, võehh! Seega mu tiivad hakkavad juba praegu musklit moodustama, kui olen rajal käinud alles kolm ja pool nädalat.

 Hetke seisuga olen siis 11,5 kg kergem. Rühin edasi, ei sammugi tagasi. Mind ei pane muretsema ka see kui peaks mõni plussnädal sisse tulema. Jätkuvalt söön ka kõike, menüüd muutnud ei ole. Oragnism tunneb ise ära mille järgi isu on. Magusa sööja ma ust ei ole, aga ühel õhtul tuli piima-moosi-saia isu peale ja sõin ka seda.

 Eile tehtud pildi jäädvustan ka siia tallele, no nii igaks juhuks. Oli ikka ülimõnus tunne küll kui poolmantli selga sain. Jah, rinnust veel kisub, aga...

kaalukaotus 11 kg, käidud kolm ja pool nädalat. mantel mahtus selga

 Aina edasi!
Kena pühapäeva!

Fotogalerii:
taas ajalooline pilt, Masinatehase varemed (veel olemas)
selline ehe sillerdus jõel...
2 km läbitud...
Kuu ja Rääma nurgal Germo...
ja Evekene jalutab vastu...
taas ajalooline pilt, Masinatehase viimased hingetõmbed...

30. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

laupäev, 29. aprill 2017

JÄLITATAV - Reelika Lootus


 Panin just riiulisse Reelika Lootuse krimiromaani "Jälitatav."
See "wau" efekt jääb ilmselt veel pikaks ajaks minu sisse elama, nagu ka Reelika teise  romaani "Ära võetud" poolt tekitatud emotsioon.

 Reelika Lootuse raamatud on tohutult põnevad! Lausa nii põnevad, et tundub nagu loeks mõne väljamaa kirjaniku kriminulle. Neis on nii palju mitte-eestlaslikku. Tema raamatutel on täiesti oma nägu ja ma usun, et ma tunneks Reelika käekirja ära ka siis, kui ta annaks mõne oma romaani teise kirjaniku nime alt välja.

 Krimiromaanide lugemisega läheb mul alati poole kauem aega, kui mittekrimiromaanide lugemisega. Samas ma tahan peale krimiromaani lugemist endasse hingata mõnda romantilist ja lihtsat raamatut, jätta krimiromaanid magustoiduks, mida ka selle raamatu puhul tegin. Ilmselt võtan järgmiseks lugeda mõne mesimagusa ja õhema raamatu, sest tahan, et "Jälitatav" elaks minus edasi pikka aega. Tõsi küll, paar ööd tagasi leidis aset selline situatsioon, et ma ei julgenud öösel, peale raamatu käest panemist, elamises liikudagi, tundus nagu keegi jälitab mind. Seega muutusin ise jälitatavaks, paranoiliseks. Iga auto mis majast mööda sõitis, ja iga öine tänavahääl pani mind võpatama. Vot, selline mõju on sellel raamatul.

 Ikka ja jälle kujutasin ma Rebekaks Reelikat ennast. Iga autor paneb raamatusse pisut ennast, ma ei tea kui palju Reelika ennast pani ja mul pole kahjuks au teda reaalselt tunda, aga kogu aeg oli autori pilt silme ees.

 Mina, inimene kes pole palju reisinud, sain siit raamatust ka põgusa pildi Aafrikast, täpsamalt siis Lääne- Aafriast, Guinea ääres asuvast Ghana Vabariigist, selle imelisest, kohati metsikust ja idüllilisest loodusest. Silme ette kangastusid vihmametsad, ahvid, vaalad, romantilised rannateed, mahajäetud osmikud, jnejne...Nagu oleks mõnda loodusdokki vaadanud. Olustik, mis lausa peab romaanides olema, on ka selles raamatus olemas, väga piltlik ja elus.

 Põnevust pakkus "Jälitatav" otsast lõpuni. Mitte kordagi ei tekkinud tunnet, et tahaks raamatut käest panna, pooleli jätta. See on ülihaarav raamat. Ja kui aus olla siis ma ei oska oma tunnet, mille see raamat tekitas, piltlikult kirja panna. Seda tunnet saab vaid tunda, kui loed seda raamatut. Hetkel on raamat poodides veel soodushinnaga. Kiirustage!

 Jään põnevusega raamatu teist osa ootama. (linnukesed sidistasid, et teine osa on kirjutamisel). Ja loodan, et Steven (isegi teda hakkasin vahepeal kurjategijaks pidama) jäi ellu. Et nende armastus Rebekaga jääb kestma.

 Ohh, ma ütleks!

Aitäh, kallis Reelika (tahtsin Rebeka kirjutada) selle tohutult hea raamatu eest!

Nüüd kohustuslik reklaam ka Rahva Raamatu lehelt:
19.48 10.07 €
  • OSTA 
  • RAAMAT

    JÄLITATAV

     0 Google +0  0 Share0
    Reelika Lootuse hoogsa debüütromaani tegevus toimub Ghanas, kus puhkusele rahu, üksindust ja ilusaid vaateid nautima sõitnud Rebeka kogeb risti vastupidist – ei üksindust, ei rahu. Noor naine avastab end keset ahnust ja viha ning tal ei jää muud üle, kui põgeneda Lisaks saab lugeja ka pildi Ghanast, sest autor on sujuvalt põiminud nii põnevad seiklused kui ka selle eksootilise riigi olustiku kirjeldused.

29. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Me laia ilma pääl...

foto netiavarustest...

  ME LAIA ILMA PÄÄL...

üks toompearott kord
unistades tuusalt
läks riigikokku
tulistama puusalt

oh ebaõnn
sealt anti talle kinga
nüüd leivanumbriks talle
massaaž lingam

on säänseid tegelasi
palju sääl
kui kodutuid
me laia ilma pääl

üks haukab üht
ja teine õgib teist
ei koti neid
mis üldsegi saab meist

oh tule tule
kõikehõlmav lingam
meid üleni sa
enesesse hinga



29. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

reede, 28. aprill 2017

Jaansoni rada 14.päev


 Täna läksime rajale alles peale lõunat. Ma lihtsalt magasin kauem ja Germo tõusis täna minust varem. Alles peale kella 10 lõin silmad lahti. Tõsi küll, peale 8 olin üleval kuid olin selleks ajaks vaid 4 tundi maganud ja ajasin ennast uuesti voodisse. Lihtsalt ma ei suutnud öösel ühte raamatut öökapile panna.

 Terve Jaansoni rada sai täna läbitud, seega ligi 10 km. Enesetunne on ülihea, ei mingit väsimust. Tõsi küll, koju jõudes tegin igaks juhuks soolavee vanni jalgadele. Praegu on juba sihuke tunne, et tahaks taas rajale minna. Ausalt. No lõpuks on kevad Pärnusse jõudnud ja ilm on ilus. Rada oli rahvast tulvil.

 Taas kohtusime rajal Leonora ja Sveniga, kes täna tegid jalgrattasporti. No neil on oma vajalik kaal saavutatud ja rattasõit hoiab seda kenasti.

 Esimese istumispausi tegimegi peale uut silda. Sportlaskirjanikud segasid kalameeste tööd. Ok, ega me tegelikult kaua ei istunud.

 Enne kesklinna silda juhtusime Õilmega kokku.

 Ajaliselt läbisime kahe silla vahelise ala 50 minutiga (ühe poole) kuid lõpuaega ma ei piilunud, polegi oluline. Aga võrreldes eelmiste kordadega olime väledamad kindlasti.

 Ja koju jõudes ootas juba järgmine külaline meid. Maarjal lasingi pilti teha.

Head rajatamist!

Fotogalerii ikka ka.
kodusilla juurest minek...
panin poolpüksid jalga...
3 km läbitud...
4 km läbitud...
uue silla juures...
uuel sillal...
Leonora ja Sven rattasporti harrastamas...
Germo uue silla trepil...
esimene puhkepaus peale uut silda. Germo, Sven, Leonora (ja kalamaehed ka)
6km läbitud...
rajal...
rajal...
mõnus mehike...
rajal...
7 km läbitud...
Riina maja juures...Väike-Jõe tänaval...
üks mõnus vana palkmaja Väike-Jõe tänaval (taamal roheline maja kus me kunagi elasime)
8 km läbitud...
väike puhkepaus enne kesklinna silda...vaade tagasi...
9 km läbitud...
ja kodu asub kusagil seal. nüüd sild ületada ja koju...


28. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Inglisillal...


  INGLISILLAL...
/Tartu- mu arm!/

Langeb päev me peale nagu rahe
Taevas mureneb, vaond pilve taha ulm
Mustas õhtukleidis astub kaksikpulm
peielauda, maa ja taeva vahel

Sõgenevad tahumatud tunded
kuni eluookean saab aardeist täis
Kas sa oled vahel näinud kuidas käis
Ingel maapeal? Õlal tiibjas munder

Kolm pihutäit seal õrna armastust
Ta laotas kalmudele. Ei tea kust
ta tuli? Kuhu läks? Millal taas?

Kui vahune on taevas, vagusi
ja inimsilm sealt loendab pragusi
on Inglisillal aiapiirded maas



28. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 27. aprill 2017

Jaansoni rada 13. päev

ma ausõna ei ole peale 6 km väsinud. pigem pulbitsen energiast ;)

 Täna õhtul saab 3 nädalat rajal käima hakkamisest. Järgmise nädala lõpul aga juba kuu aega ja siis teen ka statistikat.

 Läbisime täna 6 km. Mul läks järjekordselt juba varahommikul uni, ärkasin kell 8.05. Jälle ootasin millal Germo ärkab. Kui mina aina kaotan kaalu siis tundub nagu Germo kõht kasvab üha suuremaks. Ta on vähem ülekaaluline, ei kepikõnni, seega langeb ta kaal vaevaliselt, kui üldse. Katsun nädalavahetusel ka Germo kaalule saada.

 Ma olen kindlmast kindlam, et mida ülekaalulisem on inimene, seda rutem ja rohkem seda alla tuleb. Esiteks annab kepikõnd topeltkoormuse kui niisama jalutamine või jalgrattaga sõit. Teiseks on mul ikka kohutavalt palju ülekaalu (mille avalikustan kunagi hiljem) seega pean olema eriti ettevaatlik, et endale liiga ei tee.

 Kui ma ausalt tunnistan siis enne rajale minekut oli mu tervis ikka päris käest ära. Kuna mul ravikindlustust ei ole, ei saa ma ka arstidel käia. Pitsitused rinnus ja lõualuu värisemised ja krambid (lõualuus)kordusid juba iga nädal, oli aeg midagi ette võtta. Olen õnnelik, et seda teekonda alustasin ja ma ei ole väsinud sellest. Rada ongi üks põhjuseid mis mul hommikuti une viib, kuigi enne armastasin vähemalt kella 11-ni magada. Tõsi küll, mõned hommikud tagasi ärkasin ka 11.15, aga siis olin öösel üleval olnud ja raamatut lugenud ning uuesti uinunud.

 Täna alustasime kodutänavast. Eks ikka selleks et vältida tuult mis kogu aeg rajale minnes puhub just paremalt poolt ja just paremalt poolt on kael radikuliidist veel õrn, lausa muna on üleval. Ja eile jõudsin ma selgusele, et miks algul kogu aeg just parema jala hüppeliiges ära väsis, alustan rada kesklinna silla juurest ja see on pisut paremale kaldu. Seega raskus surub ka paremale ning tuuled on paremalt. Aga tänaseks ei tee isegi hüppeliiges enam haiget. Küll oli ikka algus raske, aga vastu pidasin.

 Täna tundsin kiire tempoga liikumise juures kerget väsimust alles peale 5. km-t. Alles siis tegime ka esimese istumispausi.

 Uus "trend" on rajale saabunud- nooreme emad jooksevad titekärudega. Jah, täna kohasin lausa kolme.

Uskuge, ma tahaks mägesid juba paigast liigutada.

teekonna alguses..
koolilapsed spordivad rajal, 2. km-l
3 km läbitud, ots ringi ja tagasi..
selfi neljandal kilomeetril. katsu teha, kui Germo on ligi 2 m pikk
esimene istumine 5. km-l
umbes 1 km veel koju...
taamal minu lemmikmaja, mis kahjuks laguneb...
1 km veel koju...
ja masinatehas kaob ajaloo prügikasti...
Germo kesklinna silla juures ehk finišis

Kõik rajale!

27. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 26. aprill 2017

Rada 12. päev

Kodutänav ehk siis Vana-Rääma tänav

 Täna tõusin hommikul kell 8.08. Oli tahtmine kohe rajale minna, aga ootasin Germo ärkamist. Ta ärkas poole kümne paiku ja siis keeras ilm ära. Avasin arvuti ja avastasin ühe kohutava uudise ning veetsin selle pärast netis pikki tunde, kuni lõpuks rajale läksime.

 Otsustasin, et täna liigume teist teed. Esiteks on Jaansoni rajal tuuline ja ma juba üle nädala põen kergekujulist kaelaradikuliiti. Ei mingit tuult.

 Kodust lahkudes otsustasin kohe pildi ära teha, sest hakkasin samme lugema. (ma ei tea kas mu telefonis sammulugeja ona ja ma ei oska kasutada) Bestri poe juures, kui olime pooltesit kilomeetrit ära käinud, avastasin, et rahakott oli koju jäänud. Nii palju siis poodi minekust. Tänane rada jäigi vaid 3 km pikkuseks ja homme plaanin vähemalt 6 km kepikõndida.

 Tagasi tulles avastasin, et olin unustanud pilti teha, tegin ja siis ununesid sammud. Selline tuulepea olin siis täna. Juhtub. See on see kui su kadunud sõbranne luuletused varastatakse ja antakse oma nime all välja. Loodan, et saame koos sõprade abiga peatada plagiaadiraamatu sünni.

 Eile ja üleeile olid mul pingelised päevad arvutis, lugesin pikki tunde peagi ilmuva novellikogu ja romaani käsikirju üle. Pea oli paks ja enesetunne halb. Rada korvab kõik.

 Minu raamaturiiul aina kasvab öökapil. Endiselt loen Reelika Lootuse "Jälitatavat" mis on tohutult põnev, aga mul läheb aega, ajanappus on.

 Olge kõik hoitud!
Ja avalikustage vargad, see on kõige leebem karistus veel neile.

Mina olen ikka endine, aga ma ei salli valsklust, sellepärast on mu fb ajajoon hetkel kirju.

Kena kolmapäeva õhtut!

teel koju...Germo. taamal masinatehase varemed
raamatud minu öökapil...


26. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 24. aprill 2017

Jaansoni rada 11.päev

Germo 2,5 km-l

 Täna ärkasin kell 7.55. No lihtsalt uni läks ära ja kohe tuli tahtmine rajale minna, aga Germo ärkas täpselt tund aega hiljem, ehk siis 8.55 ning pidin ootama kuni ta sööb, ennast riidesse paneb, voodid ära teeb jne...Mina ju ei tohi teha, sest tema on need kohustused endale loonud. Rajal muidugi oli ta natuke õnnetu, et hambad pesemata unustas ning tuletas seda mulle korduvalt meelde. Selline ta mul kord juba on. Aga nalja saab ka, vahel ta matkib mind, et kuidas ma kepikõnnin. Ju on siis naljakas kõrvalt vaadata. Pool rada kandis ta kindaid ning peale poolt rada loobus nendest. Kuigi tuul on ikka natuke liiga külm veel, olid osad rajal juba lühikestes pükstes. Ja üleüldse oli täna rajal väga palju rahvast.

 Mina otsustasin täna fliisi väel minna ja õigesti tegin, sest lõpuks vist hakkab kevad Pärnusse jõudma. Rätiku panin ikka kaela, et kaelaradikuliit uuesti ei süveneks.

 Kuna eile tundsin, et 4 km läbida on vähe mis vähe siis täna läbisime 8 km. Enesetunne on väga hea, kuigi algul koju jõudes olid täna päkad kanged, eriti siis kui ennast veidikeseks ajaks istuma unustasin ja siis järsku tõusta tahtsin. Eve jalutas meile kilomeetrijagu maad vastu ning siis tulime meile. Nüüd saatsin naabrinaise ära kes lausa ehmatas kui teda saatma läksin, päris ülimeeldiv tunne oli. Ehmatas miks? Sest avastas, et mu kõhuke hakkab taanduma ja ütles ka mulle seda otse. Möönis, et peab ka rajale minema. Nii on, taandub jah, voorusevöö tõmbab koomale. Kuidagi väga kerge on olla juba nüüd.

 Bestri poe juurest keerasime teisele rajale, eks ikka selleks et tuult trotsida. Praegu nad seal kaevavad ja teevad seda kergteed edasi ilmselt. Aga sellel tuhakattel on ka hea kepikõndida.

 Germo heitis juab pikali, ju tunneb, et vajab lõunauinakut. Ilmselt vajan mina ka seda, sest öö jäi 6 tunniseks, mis tegelikult viimasel ajal ongi ilmselt mulle sobiv aeg. Aga õhtul on vaja veel vaimset tööd teha ja pean puhkama. Vaimne töö väsitab kordi rohkem kui füüsiline eneseliigutamine. Ootan veel ühe raamatusoovija ära ja kobin tunniks kotile, kui just üks lugemisel olev raamat mind endasse ei haara. Aga kahtlus on, et ma ennast lugema unustan, sest tegu on ühe põneva raamatuga. Sellest blogin siis kui õige aeg.

 Mul on juba tohutult hea olla! Tahaks kogu maailma kallistada.

3 km läbitud...
üks põnev puu 4. km-l...
4 km läbitud...
metsa taga uus sild ja Sillakeskus...
esimene puhkepaus 5. km-l...
5.km-l...täitsa elus
tagasi Sõudeklubi juures....
Bestri poe juurest keerasime sellele rajale...

Kõik rajale, rsk!


24. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma