MA ARMASTASIN KORSTNAPÜHKIJAT- Riina Eigi

 No, ei saanud und, sest Riina Eigi debüütluuleraamat sai loetud. Kahjuks ei leidnud ma paremt pilti, kuid loodan,et raamat jõuab ka peagi poelettidele, siis saab siia ehk midagi juurde lisada. Tundub, et sain selle raamatu omanikuks enne, kui see poodidesse jõuab.

 Mäletan, kui aastaid tagasi Riina mulle fb avarustes mainis, et teeb pmst esimesi luulekatseid. Mõnus on olnud jälgida tema (luule)arengut läbi aastate. Ka on Riina osalenud aastate eest Poetry Slämmi Pärnu eelvoorus. Paljude tema selles raamatus ilmunud luuletustega olin sinasõber juba enne raamatu sündi.

 Minu arvamus:
Mulle tundub, et Riina riimiluuletused, mida on küll raamatus vähe, on tugevamad kui proosaluuletused ja vabavärsid. Kujundid on huvitavad ja omanäolised, kuid autor kipub ülekujundama, ehk siis tohutult palju kujundeid on reas, aga puudub kompaktsus paljudes tema luuletustes (mitte kõigis!). Seega juhtus päris mitmel korral nii, et luuletust lugema hakates tekkis see Wau! efekt kuid siis kadus...Kui ühes luuletuses on liiga palju kujundeid siis need söövad nagu luuletuse ära, tekib kujundirägastik, jääb puudu luuletuse tervikust ehk kompaktsusest. Ma ei räägi eranditult kõikidest luuletustest, sest osad on ka minu jaoks pärlid. Kuigi paljud nn noorluuletajad kipuvad tänapäeval kirjutama "luuletusi" millel on kujundid üldse puudu, siis Riinal on vastupidi. Üleküllus.

 Minu vaieldamatult lemmik on see luuletus mis on pildil. Kuid...ma nii, nii tahaks seda kohendada, aga mis ma enam. Et rütm paika saaks, mis on riimiluuletustele omane. Õhu puudumine (salmide vahed) ei ole siin häirivad, sest seda luuletust tulebki justkui ühe sõõmuga lugeda, hingamispausideta. Pealegi sobib see raamatu üleüldise kujundusega ka kenasti kokku.

 Üks lihtsam ja naivistlikum riimiluuletus meeldib ka mulle väga. Luule ongi ju olemuselt lapsemeelne! Kirjutan selle siia:

   KODUVÄRAVAS

Läbi seitsmenda värava
üle seitsme mäe ja mere
tagasi kodutänavas
ütlen kutsale tere
oli kena olla
taas tagasi tulla
sest ta ootab sind alati
taga seitsmenda värati


 Proosaluules kasutab Riina palju troope, mis pole ju iseenesest paha, pigem vastupidi. Tema luuletused on seega natuke hajuvamad, metafooririkkad ja äraolevad. Tema metafoorid on pisut liivilikud ehk siis nimisõnalised. Autor kasutab ka tuntud flaseologisme, mis sobivad hästi tema luuletuste (kon)teksti. Ma ei tea kas see kõik on taotluslik või juhuslik, aga liivilikkus on tema luules täitsa olemas.
 Metonüümiline luule suurel määral.

 Raamatu küljenus ja kujundus on väga, väga head. Lausa tipptase, lihtne ja ilus, puhas, helge, selge. See kutsub kohe kindlasti raamatut ostma või laenutama. Nagu ka raamatu pealkiri, mis on kaval väljakutse.

 Üldkokkuvõttes mulle raamat meeldib, kuigi ma oleks tahtnud näha karmimat toimetaja kätt. Aga debüütraamat ka alles ja....Igal juhul jaksu ja luulelendu!


Aitäh, hea Riina, selle raamatu eest!

11. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma