Minu (ja Kristina) sõpradel oli fb vahendusel võimalik minu sündi jälgida. Just minu sündi sest see olen 100% mina. Nüüd, kui ma koju jõudsin, veendusin selles ise. Mitte, et ma varem kahelnud oleksin. Aga kunstnik Kristina Reinelleri sõnad pidasid vett, et otse maale (või taevasse) vaadates olen see täitsa mina. Olengi. Olen siiralt tänulik selle imelise töö eest, armas Kristina!
Ärkasin täna enne lõunat alles, kuna magama jäin alles veerand kuuest. Olin Kiiri Saare TUULEMÜÜJA TÜTRE lummuses ja ei saanud raamatut käest. Olgu öeldud, et tegemist on jutu- ja novellikoguga. Novellikogusid on tegelikult põnev lugeda, need reeglina distsiplineerivad, sest üle paari loo endasse ahmida ei saa, sest tahaks tükk aega olla loo lummuses. Aga minu möödunud öös puudus just distsipliin. Kui üritasin magama jääda, hakkasid lood sündima ja inspiratsiooniallikaks oli just see raamat. Oi, Kiiri, tekitad unetust!
Ja tegelikult see lõunane ärkamine väga paha polnudki. Kohe tuli Eve kohvitama ja siis jõudsid ka maalid. Kuid väljas on lausa soe suvi ja nüüd läheme Germoga jalutama, sest patt on toas olla. Ja kui keegi vabatahtlik tunneb, et ta selle aja sees soovib meie elamist koristama tulla, siis andku teada .
Mõnusa päeva mõnus algus!
 |
| järgmisel korral näitan teile neid maale siis kui nad on raamituna seinal... |
Armastan!
6. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar