neljapäev, 6. aprill 2017

Kepikõnnil kevadesse...


  Kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Ühesõnaga vahel tuleb endale järelandmisi teha, isegi ka siis kui jalad vahel (ilmselt magneesiumi puudusest) krambitavad. Nii me siis Jaansoni rada, enda taldu ja kaalu kulutma läksimegi. Tõsi küll, üks inimene kutsus mind õigel ajal korrale, mina ilmselt oleks kogu 10 km raja läbinud ja homme siruli olnud, aga võtsin nõu kuulda ja täna piirdusime vaid 5 kilomeetriga.

   Alustasime kesklinna silla juurest ja ronisime üle Niidupargi küngaste Kutsehariduskeskuse juurde, sealt Niidumetsa peatusesse, sealt haigla peatusesse, istusime bussile ja sõitsime koju. Umbestäpselt 5 km tuli vast kokku küll. Vahepeal, kui 3 km oli käidud, klõpsasin ka pildi.

 Mõnus väsimus on luudes ja liigestes, tallad oma ka pisut ümaramad, aga enesetunne on ülihea. Annaks  ilma ja tahtejõudu seda kõike jätkata (kasvõi 3 korda nädalas), kaoks ka ülekaal. Just see ongi portaal haiguste tekkeks.

  No, ja kui ma paar päeva tagasi Sveniga kokku jooksin, tegi ikka kadedaks küll, kui Sven rõõmsal ilmel teatas et ta on 31 kilo kaotanud. Kas ma nii suurelt asja ette võtan, näitab aeg, aga plaan on tehtud jah algatuseks vähemalt 3 päeva nädalas kepikõndida. Ja ma ausõna ei alustanud sellel korral sellise tempoga nagu aastate eest, kui oma liigestele põntsu panin. Olen vist natuke küpsemaks saanud. Ehh?

 Ja täna jooksime armsa Leonoraga kokku. Seega luuleinimesed armsatavad jalutada ;)

 Nüüd väike fotogalerii ka siia, nagu mul kombeks on.

Terves kehas terve vaim!
vaade kesklinnale...
mööda Jaansoni rada (Agape juures)
kuu ja puu...
Germo sillal
3 km läbitud...
koomiline tabamus..
puhkepaus...
Niidupargis...
Pärnu haigla
tagsaisõit bussiga. rõõmsameelne Germo


6.aprill. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar