Kuvatud on postitused sildiga Porto. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Porto. Kuva kõik postitused

pühapäev, 11. november 2018

Südame sunnil...



   SÜDAME SUNNIL...

sinna kuhu
kutsub süda
kus lõpeb maailm
ihkab hing
sinna ma igatsen
täna
homme
ülehomme

sinna kus
laiub Maria Pia sild
kaar üle universumi
igavik üle
Douro jõe
kus inimesed on
rõõmsad ja naerusuised
kus Atlandi ookeanilt piilub
päikesekiir piidleb sind
armunud näoga
ja palmipuud embavad sind
nagu vaarisa
paisoojad käed
sinna ma igatsen
täna
homme
ülehomme
kogu elu

sa mu fado sünnimaa
sa mu hingelinn
eluarmastus
Porto



11. november. 2018.a.
Van-Rääma

laupäev, 17. märts 2018

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


  16. märtsil ilmus minu sulest mu 4. romaan, romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 1. raamat "Trevori juhtum" mille andis välja Heli Kirjastus (see on kodulehekülg, uurige!), toimetas Anneli Sihvart ja illustreeris Annika Lainela. Tagakaane portreefoto pärineb Urmas Luigelt.

 Romaanitriloogia 2. raamat "Maris kolib Portosse"on toimetatud ja ka juba kirjastuses ning 3. raamatut "Tagasi koju" toimetaja toimetab. Nii et lähikuudel jõuavad kõik 3 poelettidele.

meie seltskond Portos
 ELU PÄRAST ELU triloogiaks sain ainest Porto reisilt, mille mälestused põimisin ka romaani sisse. Eks lugejale jääb nuputada mis osa raamatutest on tõene ja mis väljamõeldis. Nagu ikka ilukirjanduse puhul. Mina igatahes nautisin kirjutamist ja elasin selle imelise Porto linna elu ja melu uuesti läbi. Kindlasti lähen sinna tagasi veel!

 Minu käest otse ja pühendusega saad selle raamatu osta 12 euro eest ja posti panen 14 euro eest. Postitan ka teistesse riikidesse, aga siis on postikulu kordi kopsakam.

 Kui sa soovid seda raamatut siis kirjuta oma aadress ja indeks siia kommentaariks või minu facebooki postkasti. EE381010902003166000 Margit Peterson.


Maris ja Trevor näivad kõigile kui õde-venda, kuigi on hoopis armastajad. Trevori minevik on salapärane - on midagi, mida ema Mirell tema eest kiivalt varjab. Isa aga on siitilmast juba lahkunud. Temalt ei saa enam midagi küsida - ja kas temagi jutukam olnud oleks.
Miks ei taha Trevor last, ei suuda Maris mõista. Ja nagu sellest saladusest veel vähe oleks, kaob ühel päeval ootamatult ema Mirell ja ilmub alles mitmeid kuid hiljem niisama ootamatult välja, olles peenest suurilmadaamist ootamatult lihtsaks metsamehe naiseks ja väikese poja emaks saanud. Kõiki saladusi ei suuda Marisele seletada isegi ta hingesugulasest tädi Mathilde, kelle enesegi minevik näib lahti selgitamata asjaolusid varjavat.
Ühel hetkel Maris aga lihtsalt ei suuda enam ei uskuda ega usaldada. Nii lähevadki peategelaste teed lahku - Maris põgeneb ülikooli, Trevor väikelinna, Mathilde tagasi metsatallu avariist laastatud tervist turgutama.
Mis saab edasi?

17. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

tagakaane foto: Urmas Luik
mina Portos muljeid kirja panemas oma lemmikkohas- vaateplatvormi kivipingil...foto: Maarika Siim

neljapäev, 7. detsember 2017

Täna nägi mu 13. tütreke (7.luuleraamat) ilmavalgust!

minu 7. tütreke näeb välja just selline!

  Hommikul tõustes tunnetasin, et just täna sünnib mu 7. luuleraamat. 7. kuupäeval 7. raamat, lahe ju! Olgu siis veel mainitud, et see on mu 13. tütar, kokku on ilmunud 7 luuleraamatut, 3 romaani, 2 jutukogumikku ja 1 lasteraamat. Ma olen nüüd ülipaljulapseline. Pluss veel 2 kahel jalal kõndivat poega ka ikka.

 Kuna mul on käsikirju kodus lademetes, arvasin ma, et miks ma ei võiks ka Kirjastuse Paljasjalg kaudu ühte neist kirjastada. Mõeldud-tehtud! Raamatu kaaned ja pealkiri võivad olla eksitavad, sest kaanefoto on tehtud Portugalis, Atlandi ookeani kaldal ning pealkiri "Reisikirjad" võib vihjata reisiraamatule. Aga kõik mu selles raamatus olevad luuletused on teemasse, seotud lähedalt või kaudselt reisiga, olgu selleks kasvõi jalgsireis oma armsas kodulinnas-Pärnus. Aga nii see ei ole. Reisiraamatut ma siiski eraldi ei kirjuta, nagu algselt plaanis oli, sest materjali Porto kohta on mul siiski vähe. Ehk kunagi, kui taas Portosse reisima jõuan, koostan raamatu. Aga materjali reisist sain nii palju küll, ei põimin seda oma uude romaani ELU PÄRAST ELU 2. kus üks peategelastest- Maris, lendab Portosse elama. Eks raamat on ikka veidike autori nägu ja ma tõesti elaks Portos, vähemalt talviti, kuna ma ei talu enam üldse külma.

 Homme juba saan hoida käest trükilõhnalist raamatut. Jee!

 Mulle meedis selles koostöös see, et sain ise raamatut kujundada, selles mõttes, et saatsin neile fotod mida kasutada soovisin ja juba enne raamatu sündi sain peos hoida "toorikut" või "mustandit" või kuidas seda nimetada. Ja minu sooviks oli, et ka sisukord oleks raamatus olemas, ongi.

 Raamatud jõuavad müüki 9. detsembril  kirjastuse Paljasjalg e-poodi ning Raamatupoodi Puänt ja Apollo Raamatud e-poodidesse. Neid sellel korral minu käest endale soetada ei saa, sest saan ise vaid ühe autorieksemplari.

 Kui aga sina soovid oma raamatut välja anda just Kirjastuse Paljasjalg kaudu, siis uuri võimalusi SIIT. 
 Olen juba paljudele soovitanud ja kõigil on üks küsimus, et mis see maksma läheb. Ei lähe midagi, loe ja uuri kirjastuse lehelt. 

 Mina olen rahul! Aitäh, Kirjastus Paljasjalg!

Mõned fotod ka siia, mis raamatusse läksid:

selline armsake
foto: Vallo Hallik
üks foto raamatust
teine foto raamatust
kolmas foto raamtust

Ja mõni luuletus ka:

***

Juhanil oli janu
nagu igal teisel
Eesti mehel

Juhan istus künkal
hundijalavee pudel suul
ja kuukas

Juhan kõneles endaga
nagu iga teine 
Eesti mees

aga Juhanil ei olnud
kodu nagu paljudel
Eesti meestel

Juhanil ei olnud
naist ei olnud lapsi
nagu igal teisel
Eesti mehel

sest iga teine neist
ei olegi enam
Eesti mees



07.05.2015.

Mai


7. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

*********************'

On Eestimaa pagulaste hoida
on Eestimaa pagulaste kaitsta
on pagulaste Eestimaa see...
sulle kodu laulame...



08.07.2015.

Mai

************************************'

EUROOPALIITU

euro euro kõikjal kajab
mis selles sõnas tähtsust on
varsti käes on needki ajad
mil Eesti vees ei kude konn

me ei suuda peagi osta
poest ei leiba liha kala
kõikjalt ainult kõrvu kostab
elukallidus ja hala

Eesti kroon ei maksa miskit
väärtusest jääb puudu sent
palgast jätkub pudel viskit
sandikopikat näeb ment

inime kel maal on maja
peab nüüd näppu imema
rong ei sõida hakka jala
Valgast Tartu minema

maksumaksjatele jäävad
tühi tasku rahakott
meie arvelt rikkaks saavad
ülemus ja toompearott

kui me Eesti rahva juhid
nõndaviisi jätkavad
riigi illegaalist nuhid
minema meid matkavad


08-09.03. 2001.
Lavassaare
****************************************

Ja lugu, mille on elavaks laulnud Kersti Kobi ja LILLEVAAS. Kuulata saad SIIT.

AGULIS

kõik rajad ja teed olid rohtund
aegu ammuseid kriuksus vaid värav
seal aguli rutakat ohtu
kõndis mees kelle silmad ei särand

täis grafitimaale kõik seinad
ees haigutab tühjus silm vidus
iga põõsas ja puu seal leinas
kadunu hingesid üheseks sidus

vana vaksal kord uulitsal laius
raudee suundus nii läände kui itta
sai seal rööbastest varaste maius
pole elu pole midagi võtta

kõndis memm vedas endaga taaka
vana kaaren vaid kaaslaseks õlal
ühes agulis kus peeti laata
ühes agulis kus kord kõik elas


18.04.2013
Kanali

esmaspäev, 18. september 2017

Jah, ma olen juba Portugalist tagasi...

foto: Katrin Must, fotol: Riina Tool, mina, Astra Altoa, Liisi Raidna, Maarika Siim ja Mirjam Siim

  Jah, ma olen juba Portugalist tagasi, jõudsin vastu eelmist kolmapäeva ehk siis 13. septembril. Mu kallis sõbranna Jaanika tuli mulle lennujaama vastu ja umbes kella 3-4 vahel jõudsime Pärnusse. Reis hilines pool tundi ja Tallinna lennujaama jõudsime kell 00.35. Peale reisi on ju ikka koduigatsus suurem ja ma ju olen see inimene kes võõrsil eriti ei maga, seega suur tänu kallile Jaanikale kes peale tööpäeva mulle Tallinna vastu kimas.

 Miks ma alles nüüd blogin? Peale reisi olen natuke haige. Teisel (Porto) päeval hakkas hammas valutama ja vahelduva eduga valutab siiani. Ausalt öeldes olin natuke hirmul ja nõutu, sest valu oli kohutav ja abi loota polnud, kuna mul polnud ka reisikindlustust. Sellepärast, mu sõbrad, enne reisile minemist tehke kindlasti endale igasugused kindlustused ära. Paaritunnise intensiivse valu järel sain õnneks, peale 4 dolmeni manustamist, magama jääda. Ja järgmised päevad kulgesid suhteliselt vedeltoidul, ehk siis suppe süües, nii oli parem. Kuigi ma muidu ei ole eriline pirukate sööja siis pirukaid ma sõin, selliseid kergeid ja õhulisi kalapirukaid mis välimuselt meenutavad suhkruvatti, aga maitsevad imehästi. Tahtsin neid ka koju kaasa osta, aga kahel viimasel päeval ma neid kahjuks müügil ei näinud.

 Kulgesin mööda Portot enamuse ajast üksinda, sest olengi suurel määral üksik kulgeja ja pealegi kirjutan Porto reisist raamatut, mul oli vaja üksi olla, oma mõtteid mõlgutada ja kirja panna. Töö ja puhkus üheskoos. Pealegi saab üksinda paremini linnaga tutvuda, kui kambaga mööda poode kammides. Tegelikult oleks hea olnud kui oleks kaasas olnud giid kes Porto ajalooga kurssi viib, sest mind huvitab eelkõige linna/riigi/ maa ajalugu ja külmaks jätab veini degusteerimine. Kuulub ju Porto vanalinn (kus me elasime) UNESCO maailmapärandi nimistusse ja just see teema oleks mulle huvi pakkunud. Aga tänu Mirjamile sain ikka üht-teist teada ja eks ole näha kas ja millal raamat sünnib. Õhukese vihiku tarvis on matrejali küll, nii kirjas kui ka pildis.

 Elasime korteris, kuid nüüd hotellide hindu uurides avastasin, et need polegi kallid, 17 eurot maksab ööpäev, mille sees on ka kolmekordne söömine. Tahaks kunagi kindlasti tagasi minna, aga siis vast ekskursioonigrupiga kus on giid kaasas. Samas tahab nii mõnigi lähedane inimene minuga liituda. Aga see kõik on veel unistuste tasandil kuna pean enne oma hammaste tervise korda saama ja mõned raamatud valmis kirjutama, et kusagile lennata saaks. Aga igal juhul läks Porto mulle hinge ja südamesse oma imelise arhitektuuri ja inimestega. Portugallane on alati naeratav ja viisakas, nagu päike, kes/mis hea tuju loob. Osake minust viibib siiani Porto vaateplatvormil ja imetleb imelist vanalinna, jõge ja üle jõe laiuvat Gaia linna, kus mul jäi käimata.

 Kõike pilte ma siia lisama ei hakka, kuna facebookis on album olemas. Albumit saate piiluda SIIT.

Videot Atlandi ookeani juures käimisest saate piiluda SIIT. Ja siit ka:

Aitäh, Maarika, et mind reisile "viisid."

Mõned fotod ka:
lendame...
teen kivipingil tööd. foto: Maarika Siim
mina ausõna käisin ka Atlandi ookeani ääres. mõne teokarbi ja kivi tõin ka
vaateplatvorm kus ma kirjutamas käisin...
Costa Nova Atlandi ookenai ääres...
rahvustoit-tursapraad
tee Atlandi ookeani...
Atlandi ookeani ääres
võimsad lained...
palmi all...
Aveiro-Portugali Veneetsia...
meie kodutänav Portos, Belomonte 107
mina ja pudelpuu...
Harry Potteri majamuuseumi sabas...
vaade GAIA linnale..
kehastusin ingliks...
Porto Kristallpalee
vana tramm...
Portugali maius..
oma pesas...
elu esimene lend ja ikka rõõmus :) muide, esimest korda elus võttis mu nahk pruunika jume, aga täna juba koorub maha...