Loetud sai Kerli Altmardi romaan "Albioni väravad." Tegu on minu jaoks väga huvitava teosega, selline käekiri mulle meeldib ning Altmardi teoseid loeks veel. Peangi uurima kas antud autor on veel midagi kirjutanud. Kuigi pessimistliku stsenaariumiga raamatud ei ole eriti minu jaoks, oskab Altmart tuua välja inimese karakteri peidetud küljed ning luua sellest kõigest nii tervikliku pildi, et lugedes tekib tunne nagu oleks ise kõik selle läbi elanud. Aga õnneks ei ole mina kannatanud vägivalla all. No vaimset vägivalda on igal pool, aga kui sa oskad ennast kaitsta, ei lase seda endasse, siis pole hullu. Aga paraku paljud ei oska kaitsta. Mulle tohutult meeldib selle romaani ülesehitus, astusin autoriga või õigupoolest peategelasega ühte sammu, kuigi päris mitmel korral oleksin tahtnud hoopis teist radapidi kulgeda. Aga see ongi põnev, vähemalt ei ole süžee etteaimatav. Tegu on psühholoogilise ajaviiteromaaniga, kus katkise hingega peategelase sees peitub tark ja julge naine, aga ta ise ka alles avastab seda, avastab ennast, õpib ennast tundma, aga ei puudu ka tagasilöögid, mis ongi elu osa. Soovitan siiralt lugeda! Nüüd kopeerin ka raamatu tutvustuse siia. Katrina võib ennast nimetada lausa professionaalseks varjajaks. Noorele naisele osaks saanud vägivald on mõjutanud nii ta enesehinnangut kui ka minapilti sedavõrd, et Katrina sagedasim soov on sulanduda tapeediga ühte, et keegi teda tähele ei paneks, või muidu ...
Nii elabki Katrina justkui kahes erinevas maailmas: seal, kus ta on vari ja tapeet, ning kujutluste- ja raamatutemaailmas. Kuid siis avaneb – esialgu küll paotub – üks värav. Katrinas on miski hakanud kosuma, pead tõstma, aimu andma uuest jõust, mille olemasolu tundus varem suisa võimatu. 3. september 2024. Vana-Rääma
