Loetud sai Kerli Altmardi romaan "Makaagid ja majad," mis on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistluse äramärgitud töö. Ma küll peast täpselt ei mäleta, kas olen 2008. antud võistluse teisi töid lugenud, aga see raamat on väga hea, igatahes! Samas olen ma juba nii harjunud, et need äramärgitud teosed meeldivad mulle kordi rohkem, kui kolmele paremale kohale tulnud romaanid. Tihti nii on. Küll aga olen lugenud enne Kerli Altmardi raamatuid ja loen neid kindlasti veel, sest tema käekiri mulle sobib ja ta kirjutab hästi, lihtsalt, haaravalt. Tema teostesse on ka peidetud huumorisoon, mille pead ise üles leidma. Antud noorteromaani võib liigitada omakorda veel noormeesteromaani alla, sest peateglasteks on 5 sõpra, poisid, kes teevad ühiselt bändi. Kus, kuidas ja kas asi sujub, sellest lugege juba ise. Mina lugesin ja tundsin ennast ka keskkooliõpilasena. Ajas tagasi astuda on mõnus, seega on mõnus lugeda ka noorteromaane. Nagu ikka, on mõni tegelane paadunud elumees ja mõni süütu poisike, kes pole veel isegi tüdrukit suudelnud. Kuidas ja kas kulgeb see stsenaarium edasi, loe ise. Mina kopeerin siia vaid raamatu tutvususe ja lähen piilun milliseid raamatuid Altmart veel kirjutanud on. Aitäh selle eest! P. S. Ainuke miinus on see, et pealkiri on sisu kohta kuidagi tavaline, mitte just õnnestunud. Soovitan pealkirjadele rohkem rõhku panna. Olla või mitte olla? Loomulikult olla ja kindlasti olla oma kooli kõige popim bänd Monkey House. Populaarsuse ja meluga kaasnevad muidugi kuulsus, au ja tüdrukud, lisaks mõnus sõpruskond ja muusika… Aga kui prožektorituled laval kustuvad, on seal viis tavalist kümnenda klassi poissi – Markus, Olari, Esso, Vladi ja Janek – oma igapäevaste murede ja rõõmudega koolis ja eraelus. 28. juuni 2026. Vana-Rääma
