Uhh, kuidas mulle ei meeldi sellised pikad ja lohisevad romaanipealkirjad! Oleks täiesti piisanud raamatu pealkirja esimesest lausest. teine lause ei anna mitte midagi juurde. Pigem on see isegi kentsakas, sest nooremaks ei saa meist keegi. Aga see selleks. Nagu näete, sain loetud Merle Silla romaani. Enne ma tema nimelisest kirjanikust midagi kuulnud polnud, nüüd siis olen. Käekiri on perfektne, loetav ja ka grammatiliselt korrektne. Pigem on selles raamatus sisu see, mis jubedalt venib, kirjeldatakse liiga palju spetsiifilisi asju, antud raamatus hooldaja ameti tagamaid. Jääb kohati mulje nagu oleks raamat selle ameti tarvis (reklaamiks) kirjutatud. Mis muu saab seletada pikka ja lohisevat kirjeldust. Aga raamatu küljendus mulle meeldib ka väga, sest on jäetud lugemiseks piisavalt õhku. Mind pigem ahistavad raamatud, mille eelneva peatüki lõppetdes kohe samalt leheküljelt järgmine peatükk algab ja kiri on tihedalt kokku pressitud, nagu minu blogipostitused siin, mis seda küll olude sunnil on, sest blogis ei ole juba aastaid võimalik kasutada taandridu. Ma võin taandridadena teksti siia kirja panna, aga ikka jääb ühe pika reana. Seega suured plusspunktid raamatu küljendajale! Mulle peaks see raamat pmst sobima, sest olen ise töötanud ka väga palju inimestega, alates lasteaias töötamisest kuni erivajadustega inimese isikliku abistajani ja ka hetkel abistan ja hooldan. Jah, mulle tõesti meedib seda tööd teha, ka inimestega suhelda ning alati, kui on võimalik, abikäsi ulatada. Torman tänaval ka asotsiaalsele inimesele appi, kui ta on hädas. Instinktiivselt. Seega läks see raamat mulle korda. Ainult sellest abielust ma aru ei saa, mida kogu stsenaariumi vältel vändatakse. See kõik on täiesti ebanormaalne. Samas mine tea, ehk ongi selliseid asju meil Eestis juhtunud, sest väga paljude perede üks pool elab ja töötab ühes riigis ja teine teises riigis. Raamatu oleks saanud veidi kompaktsemaks toimetada aga muidu pole midagi paha öelda, Merle Sild oskab kirjutada küll. Ja nüüd kopeerin raamatut tutvustava teksti ka siia. Palju mõtlemisainet pakkuv armastusromaan kõigile, kes on välismaal töötanud või kes kavatsevad sinna minna, ja neile, kes on mures oma vanade haigete vanemate pärast. Merle Sild kirjutab oma esikromaanis „Soovituskirjad“ töötu kõrgharidusega naise rasketest valikutest tänapäeva Eestis. Välismaise tööturu avanedes läheb ka peategelane Mari Kullerkupp vooluga kaasa. Viie aasta jooksul rännates satub Mari turvalisest Soomest Põhja-Inglismaa immigrantidevaenulikku väikelinna ja töötab seal dementsete psühhokroonikute hooldekodus koos teiste Eestist värvatud naistega. Maailmalinn London, kuhu Mari esimesel võimalusel põgeneb, tekitab samaaegselt unistusi nii kesklinna kunstigaleriist kui üksildasest maamajakesest Eesti vaiksete metsade keskel. Kui Alzheimeri-haige professoriproua hooldajat vajab, võtab Mari selle pakkumise vastu. Elu rahulikus mereäärses kuurortlinnas annab talle aega oma puruneva abielu üle järele mõelda. Ühel kaunil jõulueelsel päeval saadab klassiõde Birgit Anderson talle meili, mis nende mõlema üllatuseks muudab Mari elu igaveseks…. 28. juuli 2026. Vana-Rääma
