Lõpuks ometi sain loetud selle romaani, oehh! Jah, paneb tõesti ohkama, sest ma pole elus enne nii negatiivset romaani lugenud. Olgugi, et tutvustuses on kirjas, et tegu on omalaadse düstoopiaga ja ma ei ole just eriline ulmekirjanduse fänn, sundis mind seda raamatut ostma autori nimi, sest olin ennist läbi lugenud tema romaani "Jumalate aritmeetika," mis mulle, vastupidiselt sellele romaanile, väga meeldib. Aga õnneks ma ei raisanud selle romaani ostmiseks oma raha, ostsin selle kinkekaardi eest, mille sain ühe žüritöö eest. Raamat maksis siis päris head hinda, lausa kahekümne euro piires.
Kas ma loeksin veel Katrina Kalda loomingut? Olgugi, et see romaan mulle üldse ei meeldinud, loeksin siiski. Ma ei ole lugenud tema esimest romaani "Eesti romaan," aga tahaksin. Ja pealegi on ju tegelikult põnev kui autor valdab või oskab täiesti erinevatel teemadel raamatu kirjutada, igale oma sellisel juhul, kuid antud romaan pole lihtsalt mulle, sest ootan et raamatus on midagi õpetlikku, positiivset või kui on romaan üleni negatiivne siis ootan vähemalt õnnelikku lõppu. See võigas teos ajas mind läbi peatükkide iivaldama, tekitas kohutavaid unenägusid (mis tegelikult näitab et mõjub) ja on üleüldse üdini vastik. Nojah, et autor teemat valdab, näitab, et tegu on targa kirjanikuga, aga jah....Samas kõik ei saagi kõigile meeldida, aga mind hämmastab, et mis asi küll lugejat sellises võikas teoses paelub? Mis sunnib sellist teost kirjutama? Kas on midagi autobiograafilist? Raamat müüb ju hästi.
Ma ei hakka sisust ümberjutustust tegema, nagunii kopeerin lõigu Rahva Raamatu lehelt. Öökima ajasid eriti need situatsioonid kus pedofiilist ajuhälvik, mädanevate silmadega turvamees vägistab korduvalt last, kus ema, vanaema ja tütre vahel ei ole mingit armastust, nad isegi ei suhtle. Ma lausa tundsin seda võigast haisu mis romaani igalt lehelt vastu haises. Öäkk!
Jah, ma tean et see võib nüüd minu kiiks olla, aga ma vist ei taha mitte kunagi Pariisi minna, olgugi et Prantsusmaa ja Pariis on minus mingit aukartust äratanud, olgugi, et mul pole eriti olnud võimalust reisida, aga...Jah, otseselt ju autor ei ütle, et tegevus toimub näiteks Pariisis, toimub pigem Tasandikul, ühes väga õõvastavas kohas, kus inimesed on haiged ja seda igas mõttes...Aga olen korduvalt kuulnud reisimuljetest Pariisi ja tahes-tahtmata maalib see suurlinn ennast mu silme ette ka läbi selle romaani. Paljud mu tuttavad, kes on Pariisi väisanud, on pajatanud kui räpane see linn on, kui õõvastavad hotellid jmm...Ja autor elab selles riigis (Prantsusmaal) juba 10 aastasest eluaastast saati, nii jääbki mulje nagu prantslane ongi selline julm, jälk ja südametu indiviid. Jah, ma tean, et kaldusin teemast kõrvale, aga ma pidin lihtsalt oma arvamuse välja ütlema. Ja ütlen ka selle: "Ärge ostke seda vastikut raamatut!" (eiei ole kade)
Uhh, läheb riiulisse ja korduvlugemisse mitte iial!
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
MAA, KUS PUUDEL POLE VARJU
Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama.
Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.
31. mai. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar