Uhh, küll mul ikka vedas!

UHH, KÜLL MUL IKKA VEDAS! Gerolin kohendas lakki täis soengut, pani kingalusika abil tikkkontsadega kingad jalga, sikutas kollast minikleiti allapoole, et tuharad ei paljastuks, vaatas korra veel taskupeeglisse, et huulevärvi värskendada ning astus ettevaatlikul sammul koduuksest lifti. Tal oli vedanud, sest ega tikkontsadel kõndimine ei ole kerge, kui alles mõne päeva eest seda harrastama õppisid. Tegelikult inimene õpib kogu elu. Aga lift asus otse ta koduukse vastas. Lift avanes ja selles seisis kahemeetrine meesterahvas, kelle pilk sirsäärsel Gerolinil peatus. Õigupoolest just tema säärtel, sest need tundusid eriliselt pikad ja peened, sest tikkkontsad lasevad neil nii paista. Gerolin tundis ennast ebamugavalt, kuigi ise ta oli oma provokatiivses välimuses süüdi, kui seda süüks panna saab. Aga üks oli kindel, naine armastas tähelepanu rohkem, kui keegi teine. Vähemalt rohkem kui pajud teised või tema isiklikud tuttavad. Juba enne näljadieedi alustamist toppis ta selga üliminisid seelikuid, mis ta figuuriga just sõbralikult ei käitunud, sest tuharad kippusid seelikujuppi ülespoole sikutama ja mitmel korral leidis neiu ennast piinlikust olukorrast, aga see ei heidutanud teda. Ikka ja jälle riietus ta väljakutsuvalt. Nähes võõra meesterahva pilku endal, ta veidi kohmetus aga samas nautis seda. Vaba ja vallalise neiuna armastas ta erinevaid väljakutseid, ega löönud risti ette ka üheöö suhete ees. Ta oli minetanud tõiga, et üheöösuhe on litsakuse tunnus, sest noorte seas oligi popp teadmine mida rohkem sul sekspartnereid on, seda pandavam sa oled. Lift avanes esimesel korrusel ning viisakas noormees viipas käega, lastes neiu esimesena välja. „Aitäh!“ Gerolin prunditas huuli, tegi õlaga nõtke liigutuse ja pilgutas noormehele vasakut silma. „Kas ma saan teile kasulik olla?“ Noormees tundus tõesti aupaklik. Aga eks seksikad kehavormid ole ennegi meesinimesi ära teinud. Ja mitte ainult, ka naised ihaldavad seksikaid kehasid ja paljude jaoks ei ole ju isegi tähtis kummast soost seksika kehaga indiviid on. Ega lihahimu alati vanust ega sugu ei küsigi. „Eemnee, „ pomises Gerolin midagi beibelikku ja arusaamatut. „Kuidas, palun?“ ei saanud noormees aru. „Saad olla mulle kasulik küll, kui viid mind esinduslikku restorani lõunale.“ Neiu oli oma veksli välja käinud, nüüd tuli oodata mehe reageeringut. „Ja kas teil on mõni neist nimetada ka? Minu nimi on Lenno,“ ulatas noormees käe. „Gero olen. Õigupoolest Gerolin, aga sõbrad kutsuvad mind Geroks ja mulle meedib see rohkem.“ Gerolin muheles ja otsustas oodata ära Lenno pakkumise. Lenno avas uhke roosa Cadillaci ukse, juhatas neiu autosse ning peagi liikus masin mööda linnatänavaid. Gerolin nautis seda sajaga. Esiteks polnud ta kunagi Cadillacis istunud ka mitte aga nüüd, boonuseks veel näokas noormees ja möödujate kadedad pilgud. Või nägi neiu neis kadedust, võta siis kinni. Auto peatus uhke luksusrestorani kõrval ning sohver avas Gerolinile ukse ning ulatas käe. See oli neiule esimene kord elus, kus ta ennast tõelise printsessina tundis. Lausa uskumatu oli see kõik talle. Endale üllatuseks tundis ta seda vana tunnet, millest vanad inimese rääkima kippusid, ta kõhu olid hõivanud kõhuliblikad ja seal oleks neid olnud justkui suurem pesakond. „Uskumatu, ega ma ju ometi armunud ei ole! Hakkan vist ära pöörama!“ Gerolin pidas enesega sõnatut monoloogi. Kalarestoran, mis oli linna hinnalisem ja väljapeetum, pani algul neiu nina kirtsutama, sest ta omast arust ei armastanud kalatooteid. Kui vanaema kala praadis, kadus Gerolin tema koduseinte vahelt nii kauaks kuni mereasuka lehka enam toas polnud. Kas tahtis ta printsessi mängida, või ajas see teda tõesti öökima, seda teab vaid tema ise. Valgest veinist veidi svipsis toodigi viimaks kalavaagen lauale ning see oli hõrgutisi tulvil. Endalegi märkamatult tõstis Gerolin vaagnalt kalmaare oma taldrikule ja sõi isukalt, nagu ei kunagi varem. Lisaks veel kaheksajalad ja krevetd, kõik maitsesid imeliselt ja hästi. Ainult, et iga vähekese aja tagant võttis Gerolin ridikülist oma taskupeegli ja värskendas huulevärvi. „Kas sa tead miks mu valik sinu kasuks osutus?“ Lenno avaldas tõe nende viiendal kihlumisaastapäeval. „Sa ära hakka ennast huvitavaks tegema ja midagi välja mõtlema!“ Gerolin ei tundnud üldse sõbralik, sest ta veidike pelgas oma otsekohest meest, kellel oli alati mingi vürtsitera tagataskust võtta. „Aga kui ma just tahangi ennast huvitavaks teha? Kas ma siis polegi sinu jaoks enam atraktiivne ja põnev?“ Lenno kruvis teemat üles. „No oled , oled, aga ära hakka.....!“ „Kallis naine – Lenno poetas plaattinast südame naise pihku – palun tule mulle naiseks! Ahjaa, ma valisin sinu, sest sa armastad kalu,“ muigas mees ja tuli tõega lagedale. „Uhh, küll mul ikka vedas,“ suudles naine meest vastu ning suvatses vaikida kuidas ta enne nende tuvumist igasugust kala jälestas. 1. september 2022.a. Vana-Rääma