Ka pedagoog on inimene

KA PEDAGOOG ON INIMENE Vihm üha klimberdab aknaklaasil nagu oleks Motzardi 21. klavierkonzertile sattunud. Sama moodi klimberdas sügis ennast kirevama kleidi ostule marketisse, sest suvekleidiga võib sügise ära hirmutada, kuigi vananaistesuvi jäi tänavu niigi hiljaks ja ta isegi ei vabandanud meie ees, mida iga soojalembelise indiviidii hing ihkaks. Aga eksimine on inimlik olnud aegade algusest saati. Pole ka täna erndeid. Viimase septembrikuu päeva otsustasin teha niiöelda kodukitli päevaks, sest võimaluselt võimaldan endale neid päevi vähemalt paar korda kuus. Aga sellel korral sain vahetult peale hommikusööki võõralt telefoninumbrilt kõne. „Tere hommikust ja vabandust, et tüütan! Loen teie lugusid ja olen, pehmelt öeldes, kade, sest teil näib ideid jaguvat ja fantaasia on ka fenomenaalne. Ausalt öeldes olen teie kontakte ammu otsinud, aga ega ei olegi nii lihtne neid leida. Ahjaa, Meeri olen. Pedagoog.“ Kuulan ja imestan, et millistest lugudest käib jutt ja mille peale kade ollakse. Lisaks ei tunne ma omateada ühtegi pedagoogist Meerit. Ja ainult ühte Meerit ma tunnengi, aga see pole küll tema hääl.Minu teada pole Meeri ka ametit vahetanud. Kortsutan kulmu ja sügan silmanurka, kuid ka sealt ei tule ühtegi tuttavat Meerit nagu ei tule mul ka üle huulte ühtegi sõna. Vaikin. „Kas ja kuidas teil ajaga on? Mina vabanen töölt pärastlõunal. Oleks tore kohtuda. Kas?“ Vaikus võtab maad. Kummaline, et keegi võõras tunneb minu aja vastu huvi, tõesti kummaline. No mitte ei taha kittelkleiti linnariiete vastu vahetada ja nägu pähe joonistama hakata. Ei jõua õiged mõtted ja sõnad minuni, vaikimine on endselt mu parim kaaslane. „Hmm, kas te olete ikka kuuldel!?“ Võõras köhatab häält puhtaks, või otsib ta niiviisi minuga kontakti, sest ilmselt vaikimist ta ei oodanud. „Ikka olen kuuldel ... „ja kõik sai öeldud. „Olgu. Aga ma praegu lõpetan, pean tundi minema. Suhtlemiseni!“ Sellega kõne piirdus. UudishimU minus tõstis pead, tõksisin võõra telefoninumbri internetis otsingumootorisse aga targemaks ma ei saanud. Jah, ma ei ole just kõige teravam pliiats internetimaailmas, ikka üsna tihti vajan teritaja abi. Lõin käega ja unstasin ennast lugema, sest viimasel ajal saan seda kirge üha harvemini rahuldada, sest aega lihtsalt napib ja igasugused teised tegevused ja tööd võtavad oma osa. Unustasin kõne ja toimetasin oma asju edasi. Niiske ja rõske sügis sundis pliidi alla tuld tegema ja toidud tulidki maitsvamad ja kodusemad. „Ma olen teie ukse taga. Paun avage!“ Kuulen läbi telefoni sama häält kuid mind hämmastab, et üks pedagoog niiviisi mu ellu tungida tahab. Mõnikord, nagu ka täna, tunnen hetkeks, et empaatia minus laseb mind ära kasutada, sest pean mugavustsoonist välja astuma ja hakkama tegelema võõra inimese probleemidega, sest juba ta hääl kõneleb murede keeles. Niipalju siis endale mõeldud ja lubatud kodukitli päevast, pomisen endamisi ja lähen avan ukse. „Prrrr, see paganama vihmavari ei pea üldse enam vihma, on teien nii vana, aga elu üha kallineb, palgad järgi ei jõua, ei jaksa mina uut ka osta!“ Võõras raputab uksetaga vihmavarju enamvähem kuivaks ja asetab minu imepisikesse esikusse, muudkui otsides kohta kuhu see ära mahutada. Vaatan teda hämmastunult ega oska ikka veel ühtegi sõna öelda. „Niisiis,“ kutsub ta ennast mu poja tuppa pöehmele sohvale istuma ning mina longin nagu poolemeelne tagant järgi, mal veel häbi ka, et kodukittel seljas ja hommikupesu veel ka võtmata. Tunnen kaena all higi lehka ja tahaks maa alla vajuda, kuigi olen omas kodus ja oma kvaliteetajas, või õigupoolest hetk tagasi veel olin. „Vaadake, kohe on tulemas õpetajatepäev, mul on, pehmelt öeldes, juhe täitsa koos. No ikka totaaalselt koos, nagu vanaema lõngakera, haruta millisest otsast tahad, ei hakka kusagilt see lõng jooksma. Vajan teie abi. Või noh, äkki sinataks?“ Vaatan teda vast endiselt jahmunud pilguga ja püüan seostada ennast õpetajatepäevaga. Meenub kuidas kooliajal sai sellel päeval õpetajaid asendatud ja vajun muigelsui mälestustesse. „Ma teadsin! Mu sisetunne ütles, et ma saan teilt abi!“ Meeri tõlgendas minu muigel ilmet valesti, arvates, et kohe tõttan talle abi andma, ehkki ma ei olnud siiani aru saanud kes see naine päriselt on ja miks ta siin on. „Mida te või sina minult ootad, sorry?“ Mind hämmastas kogu see tutvus algusest saati. Olen ju ise karmi nõukaaja kasvatisega, pedagoogd minu teada nii ei käitu. Nad ka ei valeta mitte kunagi, nagu mainiti ka hetke aja popimas meelelahutussaates, mis küll püüab müüti murda. Kas just saade ise, aga seles osalevad pedagoogid. „Ideid. Sooviksin, et genereeriksite mõne põneva idee seoses läheneva õpetajatepäevaga. Teil on hea fantaasia.“ 'Lõpuks saan selgeks mida minult vajatakse ja oodatakse. „Ma luban, kätt südamele pannes, et ei kasuta neid ideid kurjasti ning panen nendele teie nime alla.“ lubab Meeri. Ma jälle ei jõua ilmselt temaga ühte sammu astuda. Kuhu ta need siis kirjutada kavatseb, et minu nime alla paneb? Ja siis jõuab mulle kohale üks vana ja armastatud idee. Pakun selle lahkesti välja. „Minu meelest oleks kõige vingem kui teie – õpetajad – kehastuksite nõuka aja õpilasteks, paneksite need sinised mütsid kooli minnes pähe, selga sinised miniseelikud/poisid kukepüksid ja valged vormiplusid ning ikka need ehedad koolisussid, mida nõuka-ajal kõik lapsed koolis kandsid, eranditult. Selga pange ka ranitsad ning äkki on võimalik kusagilt ka suleped ja tindipotid välja võluda. Oge nagu esimese klassi õpilased, kes vaatavad süütu pilguga helge tuleviku suunas. Kuid, üht ma ei julge soovitada mie kurjas ja segases ühiskonnas, Leninit igaks juhuks ärge ülistage, sest paljud tegelased ei pruugi mõista seda hetkel, msi on ka mõistlik. Aga ega alles kooliteed alustav laps ei osanud ka nõuka-ajal Leninit ülistada, seega võtke vabalt ja rivitult. Kas sobib?“ „Geniaaalne! Supergeniaalne! Ma teadsin, et ma saan sinult abi, ma teadsin, võtab Meeri ridikülist suure šokolaadi, ualatab selle tänutäheks mulle ja lahkub sam aruttu nagu tuli. Vaid vihmavari minu kitsukeses esikus kõneleb – mul käis külaine- keeles. Vaatan iga natukese aja tagant telefoni. Õpetajate päeva oli juba mitme päeva eest, aga lubatud kõne ei tule. Pagan küll, oli mul vaja seda kõnelogi tühjendada! Jõuan mõtteis kiruda kui tulebki kõne; „See oli maailma vingem õpetajatepäev ja ma pälvisin kõikide kolleegide heakskiidu ja, nagu ma lubasin, ei jätnud ka mina sinu nime mainimata ja meie armas koolipere ootab nüüd pikisilmi sind meile külla, eks sa juba vast ise aimad mida esitlema.“ Jah, esimene veerand saab oktoobriga ühele poole ning november ei ole enam mägede taga. Ehk on selleks ajaks mu järgmine lasteraamat ka ilmavalgust näinud, on hea ju koolilastele kohe uut raamatut tutvustada. 30. september 2022.a Vana-Räämma