Neljapäev, 1. september 2022

Pane oma hõlmad koomale

PANE OMA HÕLMAD KOOMALE Kuu, see verevärvi kuu oli täna eriti lahmakas. Ma pole enne elus sellist kuud näinud, kuigi olen kuu usku ja suhtlen selle kõige võimsama taevakehaga pidevalt. Aga see verine kuu, see on tõesti hõivanud mu meeled. Ma ei suuda isegi elementaarsemid toiminguid lõpuni viia, ikka ja jälle maalib kuu ennast silme ette. Ikka ja jälle ta üha suureneb ning tõstab ennast männimetsa tagant välja, et ma ikka teda tervenisti näeksin. Kunagi, kui ma väike olin ja järjekordset vestlust kuuga pidasin, lausus vanavanaema, et ma olen kuulaps. Et paljud minuealised pigem kardavad kuud, põgenedes kuu saabudes tuppa. Et mina olen erand, minu silmadesse ilmub kuu saabudes mingi eriline helk, mis püsib seal kuni uinun. Ka täiskuuöödel pidavat ma rahutult magama ja kogu öö ainult kõnelema, ning mitte üksnes. Jah, ema pidas mind tõesti kuutõbiseks, sest ma isegi mäletan kuidas ma lapsena öösiti mööda elamist kondasin ja midagi ainult ilmselt enesele arusaadavas keeles pomisesin, või suisa manasin. Joig on see, mitte mana, oskas vanavanaema alati emale märkuse teha. Mitte, et ma midagi aru saaksin, ma arvasin, et joig on jonnimine ning näitasin vanavanaemale isegi solvumist. Aga tema, kas ei pannud seda tähele, või ei saanud aru, piidles ainiti mu helkivaid silmi ja oli nendest suisa vaimustuses. Huvitav miks kuu küll mulle nii eriliselt mõjub? Miks teised inimesed näevad temas üksnes suurt ja tähednuseta taevakeha? Miks mina muutun kuu saabudes alati ülitundlikuks, lausa nii tundlikuks, et pean enda ohjamaist raskeks, aga teised mu tuttavad ei märkagi kuud. Jah, ma mäletan kuidas ühel öösel, kui ma olin just kolme aastaseks saanud, hiilisin ma salaja õue, sest ema pidas sünnipäeva ja uks oli lukust lahti. Kuna möödunud päev oli mulle pisarad silma toonud, et ma ema käskudele ei kuuletunud, otsustasin kuuga oma muret jagada. Ja uskuge, peale seda hakkas mul kergem. Kuu kõneles minuga, ta ütles, et kuni olen laps, võiksin ema sõna kuulata, eriti veel päeval, millal ema ona sündimise päeva tähistab. See on talle väga oluline. Ja üleüldse kõneles kuu, et elementaarne viisakus on elus edasiviiv jõud. See on hea energiaga teguviis, mis muudab, mitte üksnes sinu, vaid ka sinu sõpruskonna üha positiivsemaks ning nad ei näöe enam kolli seal, kus seda ei ole. Nii see ka on. Kui ühel heal päeval ema taas pahandas, et mu kleidnööbid olid lahti ja mainitses neid kinni panema, aga mina ei pannud, sest nööpe lihtsalt ei olnud, aga ma ei julgenud sellest emale rääkida, kartsin riielda saada. Nimelt olin ka poistega puu otsa roninud ning alla naastes kleiti pidi oksa külge jäänud. „Sa näed välja nagu kassi-imetaja, pane oma hõlmad koomale,“ tõreles ema. Küll mina nuputasin ja kujutöesin milline küll kassi-imetaja välja näha võiks, kas tal on sarnaseid jooni minuga, aga vastust ma ei saanudki. Hiilisin salaja tuppa ja panin teise kleidi selga ning õhtul, kui kõik juba magasid, hiilisin kööki ja õmblesin kleidile uued nööbid ette, mis sest, et need olid erivärvilised ja kujulised, vähemalt olid ees, aga ma ei osanud arvastada kas nööp ka nööbiaugust läbi mahub. Omast arust olin suure tööga hakkama saanud ja rõõmustades vajusingi unenägudeta unne. „Tere, vabandust, kas te oskate öelda kui kaugel asub siit lähib majutusasutus? Jah, ma ei ole moodne, ei kasuta mingeid äppe ega asju, lihtsalt kulgen omasoodu mööda kalli kodumaa kauneid paiku ja vajadusel lepin puhkamiseks ka tähistaeva all, aga mõnikord, eriti täiskuuöödel, armastan eluruumis puhata. „Teereee, ahjaa, okei... noo,“ ei suutnud ma koheselt õigeid sõnu leida, sest taas oli teemaks kuu. „Noo?“ Võõras mees vaatas mulle oma suurte roheliste silmadega otsa ja ootas vastust. Seisin nagu keeletu, ühtegi verbi enam üle huulte ei tulnud, sest verine kuu ja noormehe sügavad silmad uputasid mind enesesse. „Hkmamhh, vabandust!“ Ta äratas mind justkui letargiast. „Ahsoo, no seda, et ... mida te küsisite? Kuidas saan teile kasulik olla?“ „Kasulikkust ma teilt ei oota. Pigem sooviksin öömaja.“ „Minult palute öömaja?“ Ma lausa ehmatasin. Üksi siin metsasopis elades polnud ma iial arvanud, et ma julgen vastu ööd võõrale teelisele öömaja pakkuda, ent ometigi ma tegin seda. „Kas sa mäletad meie esimest kohtumist ja tutvumist?“ nostalgitses Ranet 10 kooselu aasta täitumise järel, laskudes ühele põlvele ja ... „Vaata, ta on taas kohal! Jaa-jaa-jaa,“oli mu vastus,mille Ranetile edastasin, pärast täiskuuga kõnelemist. Ja ma ei pannud enam oma hõlmasid koomale, vähemalt mitte abikaasa ees. 1. september 2022.a. Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar