Miks peaaegu tehtud? Kui lõpuni loed siis saada teada, sest linnast 7 km-lt ja 12000 sammult tagasi tulime juba kolmekesi :) Täna oli taas kesklinna asja, eks ma endiselt käin oma raamatuid uutele omanikele viimas, kellele posti, kellele otse kätte jne ... Kuna kesklinna silda ületades tundus, et päikeseline ilm on salakavl, väga valus tuul puges krae vahele, arvasin ma, et kõnnime vaid mõne kilomeetri, sest ma pean siiski meelde tuletama, et mu immuunsus ei ole veel kõige tugevam. Üsna varsti läksid plaanid vett vedama, sest olime otsapidi Rannapargis elevante paitamas ning seal vahetusläheduses asub kohe maailma ilusam Pärnu rand. No ei saanud ju ilma rannas käimata koju tagasi tulla. Tõsi küll, laudteed on tänaseks talvekoju viidud, aga see ei takistanud meid rannapiirile minemast. Vesi on väga kaugele taandunud, tahab vist Kihnu minna :) Rannaribalt vaadates tunduvad rannas olevad hooned hirmus kaugel olevat. Aga tuulepoisid olid ka meile armulised, läksid selleks ajaks siestale, kui meie rannas olime. Oi, milline kiusatus on vette minna, aga sellel sügisel jäävad ilmselt mu suplused tegemata, aga ma ei heitu, järgmisel aastal ehk uue hooga. Eks me rohkem sisemaal ehk mööda tänavaid kõndisime pärast tuulepoiste sisetalt naasemist ning ühele kiusatusele andsin ma siiski alla, nüüd on mul kodus vahend millega või millel saan trenni teha, kui ilmad õues eriti sõbralikud ei ole. Juba katsetasin ka, natuke raske on, pean laskma mõnel spetsialistil vaadata kas annab kuidagi või midagi ka reguleerida. Germo ka juba sammub seal. Tema võtab seda kui enda peagi saabuva juubeli kingitust, las ta siis olla nii, üks leibkond, ühed huvid ja tegemised. Ja noh kahtlemata ka oma ema poeg :) Meie oleme õnnelikud, olge teie ka! 28. september 2022.a. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar