Jaansoni rada 275. päev

Jesss! Täna alustasime siis taas kepikõndimisega. Viimati harrastasin oma lemmiktegevust 8. augustil, ehk siis nädal enne operatsiooni ja tunduvalt suuremana, kui hetkel olen, aga siiski kepikõndisin. Ma tean, et ma olen kange naine, seda ei pea mulle isegi ütlema :) 9 km kepikõndisime ja 15500 sammu. Enesetunne on ülim. No jah, eks me põikasime ju metsa ka, sest tee ääres tervitasid meid juba puravikud ja tindikud. Tundub, et Pärnus hakkavad alles nüüd seened ennast näitama. Panin juba pannile, varsti praen Germole, ise ju neid süüa ei tohi. Lisaks kepikõnnile alustasin täna hommikut oma uuel vidinal trenni tehes. Õigupoolest ma ei teagi mis selle tegelase pealkiri on, aga mingi trenazööride sugukonda peaks ta kuuluma. No igatahes 100 sammu võtsid hommikul korralikult higi lippama ja ma ei lasknudki seda kergema peale reguleerida, mida raskem tammuda on, seda põnevam. Parema jala lihase võttis korra krampi, aga selle jalaga astusin eile valesti, ilmselt sellest. Hommikul, kui ma maokaitse tableti sisse võtan, pean ootama pool tundi millal hommikuputru süüa saan, seega on paras aeg treeninguks. Oehh, energiat on nüüd nii palju... Muide, jalutamisel ja kepikõnnil on ikka suur vahe, energiat annavad mulle mõlemad, aga kepikõndimine on palju kiirem, 5 km tunnis liikusime täna, olen nagu paisu tagant valla pääsenud. Nii ülihea on olla. Ja, natuke nalja ka, nii naljakas on rajal pükse üles kangutada ja ka see tunne, et püksisääred lehvivad :) Jah, kintsudet kaob kaal kõige rutem, alakõht on mu kõige probleemsem koht ning kätel on taas tiivad tagasi, mis vahepeal olid rasvast täitunud, aga nüüd nahk lotendab, aga mul poogen, ma ise vaid näen, ei lehvita neid üldsusele. Kui oled ise postiiivne ega pane igale asjale rõhku ning ei muretse iga liigutuse pärast, tervened ja saavautad eelmärgi lihtsamat teed pidi, see on kindel. Ausõna :) Muide, mets oli külluslik, andis lisaks meile veel ka õunu, punaseid ja magusaid, seega ka tema rõõmustab ;) Olgem õnnelikud! 20. september 2022.a. Vana-Rääma