Loetud sai Andrus Eelmäe elulooraamat "Igavene poisike." Kõigepealt tänan Sind Andrus, selle võrratu kingituse eest "Raamatu ja Roosi päeval!" Aitäh, aitäh, aitäh! Oli üks imehea lugemine! Veel eile ei olnud mul õrna aimugi, et satun seiklema just mööda Sinu koduradu, sest Taageperale sõites me ei saanud lossi juurde otset teed pidi, sild on remondis, teeviit näitas Holdre 7 km ja me isegi sõitsime Holdre suunas, et ehk läheb sealt mõni teine tee lossi juurde, aga ... tulime tagasi, siis leidsime ühe kitsukese tee, mis viis läbi Taagepera kalmistu ... Oleks teadnud, et Su armsa isakese juured Holdres on ja ta Taagepera kalmistul puhkab, oleks mõne metsalille ikka leidnud ja kalmugi üles otsinud. Aga miski kutsus just seda teed pidi Tartust Pärnus suunas sõitma ja Taageperra põikama. Alles eile õhtul mõistsin, mis see miski on. Sinu isapoolsed juured on seal. Ja mul oli Su elulooraamatu lugemine pooleli. Ma oleks selle juba vastu eilset peaaegu läbi lugenud, aga pidin sundima ennast magama, et hommikul Tartusse startida. Ma südamest tänan selle raamatu eest, hea Andrus! Oled meie pere silmis ja südames olnud väga hea näitleja ja olen mõelnud, miks Sind pole rohkem kaasatud rollidesse. Aga aitäh, et nende rollidega, mida sul mängida on tulnud, oled meie südameisse pugenud! Ega muidu Germo ei oleks küsinud, kuidas su Mihhailoval läheb! Lillelaps, nagu Germo mul on. Pean ennast ka kohati lillelapseks, sest luulehingega inimesed seda tõesti on. Teema tüürib raamatust eemale, aga ma ei saa oma emotsioone jagamata jätta, oma blogi, ehk oma elulooraamat, siia ju ometi võib! Lisaks teeb Kerttu Rakke ka võrratut kirjatööd, nii kirjanikuna kui ka toimetajana. Oleme koostööd teinud ja juba pikki aastaid suhelnud. Seega olete minu jaoks teie mõlemad üks imeline kooslus (täpsustan: Kerttu toimetas antud raamatu), mis ei pane üldse imestama, et niivõrd hea raamat sündis. Käisin aastate eest ka esitlusel, kirjutasin sellest isegi nupukese "Nelli Teatajasse" ning see on ka avaldatud minu artikliraamatu "Mööda käänulisi radu" 161-162 lehekülgedel. Igavesti kaante vahel! Ja no ei saa mainimata jätta ka tõsiasja, et Herta Elviste ja Lembit Eelmäe olid näitlejad, keda ma lapsena juba alt üles vaatasin (mitte selleks,e t ma laps olin), sest nad olid andekad. Oled ka sina andekas, Andrus! Lisaks mulle väga meeldivad positiivsed ja rõõmsameelsed inimesed, sest need eristuvad meie hallis ühikonnas ja seda kõike on ka Sinus. Ma usun, et vaatamata vintsutustele on ka Pärnu õnnelik, et ta andekas poeg koju tagasi naases. Võõrsil on põnev, aga kodus alati armsam. Raamatu kohta ei tahagi midagi rohkemat öelda, soovitan kõigil seda lugeda, sest see on kindlasti raamat, mis peaks panema inimesi mõtlema, oma käitumismustreid vaagima või ümber muutma, kui see võimalik on. Lisaks, Andrus, ma tunnen nii mõndagi näitlejat, kes on töötanud teatud ametis, näiteks varalahkunud Margus Oopkaup, kes sai ka kunagi teatrist sule sappa ning seisis valikute ees. Aga ta ei suutndu kaua antud töö teha, eriti siis kui ta silme ees kirstus lebas lapse surnukeha ... Sa oled nii vapper, sooja ja suure südamega ning ma julgen väita, et tegelikult eestlane armastab sind ja ainuüksi eestlased ei ole vaid need, kes on teatrite eesotsas, väga palju olulisem on tõsiaasi, kuidas sa saalisistujale mõjud ja hinge poed või siis ei poe, kuigi jah, ega saalisistuja näitlejatööle ei võta, aga temast võib ikkagi abi olla ja tulla. Ühesõnaga, ma võingi siia kirjutama jääda, sain nii suure ja positiivse energialaengu selle raamatu lugemisest, milles eest ma tõesti südamest Sind tänan! Ja nüüd kopeerin siia ka raamatut tutvustama teksti ning lisan pühenduse, sest see raamat on pühendusega ja läheb teiste saatusekaaslaste juurde riiulisse, kus ootavd teda kõik erilised raamatud. Aitäh! Näitleja Andrus Eelmäe elulugu.
Kuulsate näitlejate Herta Elviste ja Lembit Eelmäe ainsa pojana on Andrus Eelmäel ainulaadne vaatenurk Eesti teatrimaailmale. Südamliku aususega jagab autor mälestusi nõukogudeaegsest Tartust, Vanemuise teatrist, omaaegsetest suurkujudest ja tollastest raskustest noorte elus, aga avab ka teemasid, millega tuleb kokku puutuda vabakutselisel näitlejal tänapäeva Eestis. See lugu näitab, et iial ei tohi lakata unistamast, kuna mõned unistused täituvadki alles pärast esimest noorust. Põhiline on aidata end ise, osata olla tänulik ja rõõmus, unustamata uudishimulikku poisikest enda sees. 26. aprill 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar