Loetud sai Eeva Pargi romaan "Naeru õpilane," mis on põige ühe pere ellu, õigupoolest kõneleb vanemate suhtumisest ja suhtlemisest lastega, mis pole just kõige meeldivam. Eks need varjuküljed jäävadki paljudel märkamata ja siis öeldakse, et oi kui armas pere teil on. Katkisest perest võivad vormuda väga katkised lapsed, kes ei ole vanemate armastusest mitte iialgi tunda saanud, ei oska ka ise armastada ning näevad kogu elu jooksul kolli seal, kus teda olnudki ei ole. Jälle need rääkimata loo, jälle need tegemata teod! Ühesõnaga väga ehe lugu ühest perekonnast, kus koheldi lapsi halvasti ning laps on, mõistagi - pere peegeldaja. Eks lugege ise. Minu on au olnud kirjanik Pargiga ühel päeval ühel laval raamatuid esitleda. See oli kunagi aastate eest Võtikvere külas, kus armas kirjanik üritusi korraldas. Küll oli ilusad ajad! Aitäh selle eest, kallis Imbi Paju! Nüüd siis raamatut tutvustav tekst ka. «Naeru õpilases» järgib autor oma tegelaskuju püüdu vabaneda vanemate verepärandist, mis kord on juba purustanud ta lapsemaailma (romaan «Tolm ja tuul», 1992). Nii perekonnas kui maailmas on ühtmoodi haiglaslikku hullust, inimesed on samavõrra iseenda kui süsteemi vangid, ning õnnemiraaž on alati puudutuse kaugusel. «Eeva Pargi proosal on omadus, mida eesti kirjanduses ei kohta just üleliia sageli: ta on põnev, kergesti loetav ja mõistetav, ta voolab iial igavaks muutumata, äratab uudishimu, mõjumata mingilgi viisil pealiskaudsena.» (Cornelius Hasselblatt). 24. aprill 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar