No vahepeal käisin ja lugesin lõpuni Marje Ernitsa järgmise raamatu "Punane polügoon," mis vihjab teadagi millele. Eks see punane värv või teema on meile, kes me oleme nõuka ajal sündinud või kasvanud inimestele väga tuttav teema. Nii on ka see raamat täis tuttavaid punaseid situatsioone, kuigi peategelane sündis vast minust umbes 20 aastat enne, aga ajad olid enamvähem samad, need ajad, kus me kõik seltsimehed olime. Nii meenus ka seda raamatut lugedes "Seltsimees laps" sest neil kahel raamatul on sarnaseid jooni väga palju. Samas on süžee täiesti erinev. Lisaks on mu oma kallis ema rääkinud nendest aegadest palju, aegadest, kus meid punaseks sunniti, tõesti sunniti. Mina olen sündinud siis, kui see aeg juba käes oli ja ei oskagi niiväga lapsepõlve üle kurta, kui need, kes elasid alles eesti ajas kui see kohutav kommunisma maailma lõhkuma hakkas. Aga oli ikka põnev lugemine küll. Aitäh, Marje Ernits! Ja nüüd raamatut tutvustav tekst ka siia. Mitte kõik eestlased ei pagenud välismaale, mitte kõiki ei saadetud Siberisse, kõiki ei pistetud vangi ega tapetud ka maha. Kõigist ei saanud kolhoosnikke ja kõik ei kolinud linnadesse. Mõned jäid kodumaale koju, maale metsa ning elasid seal elu, mis neile antud oli. Meie oleme need inimesed, kes jäid, ja kui me vahepeal pole ära surnud, elame siin ikka edasi - aegade lõpuni. 24. aprill 2025. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar