Selle kuu esimene n.ö. olmeblogi

   Eh, täna ma saan ütelda, et sellel kuul ma polegi midagi isiklikku bloginud, ehk siis lisan siia pildi  mis sai eelmisel kuul jäädvustatud. Samas on luuletused väga isiklikud, ainuomased autorile.

  Eelmisel kuul oli plaan iga päev blogida, millest iganes, nagu ikka päevikusse kirjutad, aga väsisin sellest. Sellel kuul olengi saanud kuidagi nii libistada, et nn eraelulised teemad on jäänud kardinate taha, kuigi just eraelust kõnelevaid blogisid loetakse kordi rohkem. Aga ega ma tegelikult kõike ka eraelust ei ole kirjutanud, ka sõpradest ei ole, alati küsin kellest võib ja mida võib, pean seda õiglaseks.

 Tegelikult ei ole oluline kui palju ja mida loetakse, oluline on mulle endale, et ma oma päevikut kenasti täidaks. Siltide järgi saab kenasti teatud teemad üles leida ja seda võimalust kasutan ma juba üsna tihti. Pealgi saab 1 aasta ja 5 kuud blogitud. Pigem on blogimine kasuks tulnud, mitte kahjuks. Väga paljud fännid on mind siit leidnud ja ka mu kirjutised (raamatud) leidnud. Ka esinemispakkumisi tuleb tänu blogimisele. Ka artikleid on soovitud teha ja koostööd pakutud, kuigi olen passima jäänud. No, ma siiski VEEL ei ole see inimene kes suudaks iga päev artikleid kirjutada, mulle meeldib olla kaasautor. Kui tuleb midagi, siis tuleb, ei pea artiklit nn pastakast välja imema.

  Miks ma promon ajalehte Nelli Teataja? Just sellepärast, et ma olen selle ajalehe kaasautor juba 1 aasta ja 5 kuud (sama kaua nagu bloginud, peaaegu). Täna promon jälle, kuigi selle artikli (vaata nn kaanefotot) autor on Hillar Kohv, mitte mina.Tema koostatud on see tänuväärne küsitlus ja ka mina olin üks kes oma arvamust avaldas selles artiklis. Tõsi, mulle meeldib oma arvamust avaldada, ma ei ole inimene kes elab enda sisse, ehk siis introvert. Ma olen ekstravert, avan ennast ka läbi artiklite ja oma ilukirjanduslike teoste, kui oskad ridade vahelt lugeda. Mul on ka olnud juhuseid, et mu otseütlemised tekitavad paljudes eksiarvamust, et olen kuri ja ülbe. Tegelikult see nii ei ole, see on tõlgendaja enda probleem, tihti just introverdi probleem, kes ise ennast avada ei julge või saab asjadest valesti aru.

  Naivist? See ma kindlasti ei ole. Naiivne inimene ei oma oma arvamust, ta läheb kaasa kõigi ja kõigega, tal justkui puuduks oma arvamus või ta ei julge seda avaldada. Miks ma selle teema püstitasin? No, eile üks fb sõber (kellega me pole kunagi kohtunud) avaldas oma arvamust luuletuses- naiivne peterson...Kuigi naivism ei ole olemuselt halb, sama kindlalt ei ole ka mina naivist. Pigem olen lapsemeelne ja lapsemeelsus on pigem voorus. Kui ma naivist oleks, siis ma ei julgeks oma arvamust üldse avaldada, ega oma ka kõige intiimsemaid luuletusi jagada. Aga lapsemeelseks ma tunnistan ennast küll, sest olen õnnelik, et minus on säilinud lapsemeelsus, et minust ei ole saanud (vaatamata eluvintsuteustele) kibestunud vanainimest, kes näeb värvide asemel ainult musta tooni, kes peidab iga asja ees pea liiva nagu jaanalind. See ma ei ole. Jah, luuletuse autor vastas, et see on kõigest luuletus, aga ma siiski julgen ütelda, et selline sildistamine (kui inimest ei tunne) ei ole ilus. Paljud mu päristuttavad olid eile mu postkastis ja pahandasid luuletuse autori peale, aga mina (lapsemeelselt) ei viitsi isegi pahandada, sest tean oma kohta, aega ja ruumi ning pealegi sain selle blogi tarvis ainest sellest luuletusest :)

  Kuigi ekstraverdina surun vahel oma mõtteid ka maha, aga mitte tihti, sest pealtvaataja roll ei sobi mulle. Aga teen seda sellepärast, et mu facebooki ajajoone ei muutuks kurjailmeliseks, sest sotsiaalvõrgustikus pole alati võimalik tõlgendada mis meeleolus inimene teatud postituse kirjutas. Mul on olnud juhuseid, et olen näiteks smaili jätnud panemata (kuigi kasutan neid endiselt ja ei arva, et need pahad oleks) ja minust on valesti aru saadud. Aga oma arvamustele jään ma truuks, kuid see ei tähenda, et ma paindumatu oleksin. Aksepteerin ka teiste arvamusi ja arusaamu, kuid ei allu naiivselt provokatsioonidele. Selline ma olen. Karm, jah?

  Teine teema, mis eelnevaga haakub, on eelarvamused. Kui inimene on eelarvamsutes nii kinni, et tuleb sotsiaalmeedias lihtsalt sõimama ja ilma asja lahkamata paneb sind blokki või blokeerib postkasti vestluse, on probleem temas endas. Nii on ka minul juhtunud, et minu loodud klubisse tuleb inimene, kes kaitseb kiivalt oma loomingut (seda ma aksepteerin) kuid seda tehes tambib teiste loomingu mutta, solvab ja sõimleb ning asja selgeks rääkida ei lase (ei pea silmas ühte tuntud ja tegijat persooni, kellel lihtsalt oli paha tuju ja kellega sai postkastis asi sirgeks räägitud), paneb postkasti lukku. Mida see näitab? Ilmselt on inimene eelkõige endaga pahuksis või on ta lihtsalt labiilne. Aga kõik me oleme erinevad ja loomust muuta ei saa, kuigi iga intelligentne inimene peaks ennast taltsutada oskama. Ilmselgelt jääb sellisel inimesel intellektuaalsusest vajaka ja see on pigem tema suur puudus, mitte voorus.

   Olen kirjutanud tänaseks kolmed laulusõnad Marco Tasasele. Ka seoses temaga suhlemisega on paljud mind sõbrast eemaldanud. Eriti siis, kui talle laulusõnu olen kirjutanud ja hiljem laululingi oma ajaoonele lisanud. Miks? Miks inimesed sildistavad teist, kui nad ei tunnegi teda? Üks tuntud persoon, kellest ma kunagi midagi arvasin, blokeeris nii mind ja Marcot peale esimese ühisloo sündi ära, sõimas ja raevutses nagu armunäljas teismeline, kes on koduaresti pandud. Pigem minu arvamus temast langes tohutult palju, isegi seda on vähe üteldud. Hiljem oli ta siunanud meid netiarvarustes nii, et vähe ei ole. Ma arvan, et ta vajab abi ja olen andestanud talle, kuigi, jah...

   Minul on au Marcot tunda ja võin ütelda, et ta on kordi targem, ausam ja intelligentsem kui paljud mu tuttavad. Marco teeb oma tööd suure entusiasmiga ja innukusega. Mina teen vaid oma tellimustööd (laulusõnade näol)ja nii suure südamega inimesele teen seda suurima hea meelega. Ega see, et ta strippar on, ei tee temast halvemat inimest. Pealegi on Marco karsklane ja ka ei suitseta. Vaadake milline keha on mehel! Milline julgus ja teotahe on "kainel" Eesti mehel! Teate te selliseid palju? Mitte, et ma kedagi solvata tahaks, aga tavaliselt Eesti mees vajab igasuguste väljakutsete julgustuseks kasvõi pitsi viina (ei üldista), et midagi seesugust teha, aga tema teeb seda kainena. Täielik respekt ja kummardus Marcole! Ja saladuseloori kergitades võin ütelda, et varsti me üllatame taas. Marco annab ette teema ja mina teen sõnad. (tegelt juba tehtud)

 Muidu kulgeb kõik endiselt. Täna olen peaaegu inimene, köha ja nohu hakkavad taanduma, kuigi kaelaradikuliit ei lase endiselt magada ja kaelavalu piinab. Aga see ei ole surmatõbi, saan jagu. Jah, ma olen lisaks veel optimist ka!

jeee! minu kallis sudoku!

  Täna hommikune äratus (nagu reedeti ikka) mulle meeldis, sest sudoku päev on taas. Kahjuks aga selle nädala Nelli teataja sudoku oli nii lihtne, et mul ei kulunud selle lahendmiseks 5 minutitki. Aga ikkagi armas.

  Möödunud kuul (heh, vihje blogimise algusesse) sai perekass Zorrost pilt jäädvustatud. Neljast siia kalast elas 2 ja kolmest lestast 1. Zorrol oli tegevust. Küll püüdis ta kalu veest kätte saada, kuid iga veeasuka liigutus pani kassi võpatama ja kausist eemale hüppama. Ausalt üteldes oli mul ka tükk tegu nende puhastamisega, kalade ikka, mitte Zorroga, sest nad ju elasid :) Siiad soolasin sisse, sest neid hea koos küülauguga saiale panna, kuid lestad praadisin niisama ära. Kala(d) on mu lemmik(ud). Neist võiks iga päev toituda. Igas mõttes.

Zorro ja kalad

  Kena reedet!
Olgem ikka need kes me oleme!


4. november. 2016.a.
Vana-Rääma