Kirjanik Lea Jaanimaa on kodus nii Eestis kui ka Soomes

portreefoto autor imeline Kadri Kask. fotol Lea Jaanimaa

   Mina olen alati seda meelt, et ei ole olemas väga halbu raamatuid. Lihtsalt kõik raamatud ei peagi kõigi jaoks tööle hakkama, ehk siis haakuma. Ning samas osad raamatud, mida on taevani ülistatud, ei tarvitse mulle meeldida. Nii palju, kui on erinevaid kirjanikke, on ka erinevaid raamatuid.

  Ise ma loeks meelsamini just Eesti autorite sulest ilmunud kriminulle või elulisi teoseid. Samas paljud ulmikud näiteks ei suuda peale ulmeromaanide midagi endast läbi lasta.

  Mulle on alati korda läinud kirjanik Lea Jaanimaa teosed. Need on hästi südamlikud, ausad ja elulised. Tihti ma samastun tema peategelastega nii, et päris raske on rollist välja tulla. Lisaks see empaatilisus, mis Lea teostest kumab, on mulle kuidagi väga omane.

 Lea Jaanimaa on korduvalt ka Pärnu kirjandusõhtutel oma teoseid esitlemas käinud ja usun, et tuleb veel, sest kohe, kohe on tema sulest ilmumas 2 uut raamatut.

  Ajakirja SAATUS & SALADUSED (bvajuta sinisele kirjale ja saad otse lugeda) veebist saate lugeda ka minu artiklit Least.

Kopeerin selle artilki ka kenasti siia, et oleks olemas. Nagu ma seda ikka teen.

Lea Jaanimaa raamatud pakuvad kaasaelamis- ja mõtlemisrõõmu väga mitmetel elulistel teemadel. Mida arvab aga elust ja kirjutamisest Lea ise?

Elad ja töötad viimased aastad Soomes. Kas sinu kodu on Soome riigis või Eestis? Millega Soomes tegeled?
Minul on Eestis kodu alles. Helsingis elan üürikorteris, aga olen kodunenud ka seal. Eks see mõnes mõttes nõiaring ole. Soome tööle läksin põhjusel, et tahtsin ise kirjastada oma raamatu. See ei ole odav lõbu. Sain raha kokku ja raamatu valmis. Paraku on elu Soomes igavavõitu ja tööst vabal ajal kirjutasin ma jälle midagi, mille kirjastamiseks vajasin raha. Ja ikka nii edasi. Nüüd, kui aasta lõpul saan kaks üllitist valmis, võiksin kodumaale naasta, aga ei saa. Mul on käsil uus romaan 90ndate kriminaalsest Eestist ja selle tahaks ka järgmise aastaga valmis saada.
Soomes töötan ma haiglas. Minule täiesti sobimatu töö, kuna kipun vikerkaare taha lahkuvaid patsiente leinama.

Sinu sulest on lähiajal oodata koguni kahte raamatut. Millal avastasid endas kirjutamiskire? Millest kõnelevad sinu raamatud?
Nii see tõesti on, et ilmuvad käsikäes kaks raamatut. On kujunenud muster, et alates aastast 2011 on igal aastal enne jõule ilmunud raamat. Eelmine aasta jäi vahele ja nüüd siis täidan selle tühimiku. Ma ei nimetaks kirjutamist kireks. See on minu elu loomulik osa. Nagu teraapia. Esimene teos valmiski ajal, kui müüsin oma ilusalongi ja lõpetasin ärinaise leiva teenimise. Majanduslanguses ei jaksanud ma enam võidelda ja jäin koduseks. Pea aga oli harjunud pidevalt mõtlema ja kombineerima, nii leidsin väljundi kirjutamisest. Hing oli haige, kuna olin ettevõtlusesse panustanud palju raha, aega ja energiat, ent ühtäkki polnud enam kohustusi ega elurütmi. Kuna enda elu peale ei tahtnud ma sel ajal mõelda, hakkasin looma tegelaskujusid ja neile elusid kujundama. See oli nagu marionettidega mängimine. Tagantjärele mõeldes olin ma oma tegelaste peale kadegi. Kuidas nemad suudavad, oskavad, jaksavad elu keerdkäikudes toime tulla, aga mina mitte.
Minu raamatud kõnelevadki elust. Kuna lasen need lood läbi enese, siis haakub ikka enda kogemusi, emotsioone ja valikuid neisse. Kirjutan naturalistlikult. Mitte nii nagu eesti kirjakeel ette näeb, vaid sedasi, kuidas inimesed tavaelus räägivad. Vaatamata suht raskele sisule on mu raamatuid lihtne lugeda.

Linnukesed sidistasid, et varsti rõõmustad sa lapsi oma lasteraamatudebüüdiga. Kas üks su kahest peagi ilmuvast raamatust on lasteraamat? Millest ta kõneleb?
Teine raamatutest on tõesti lasteraamat „Maya“. See on lugu koerast, kelle meelest on maailma parim lõhn- kodu lõhn. Lasteraamat peab olema huvitav lugeda ka lapsevanematele. Usun, et sain sellega hakkama vaatamata sellele, et hoovõtt oli pikk. Kirjutades pole mulle kunagi valmistanud mingit vaeva kehastuda nooreks poisiks, vanaks naiseks, vangiks või vargaks, aga kuidas kehastuda koeraks, seda ma ei osanud. Millalgi see õnnestus ja raamat hakkas ennast ise kirjutama. Seda lugu tehes tundsin ma ennast õnnelikuna. Sulnis emotsioon kogu eluks.
Sellest tuleb soe ja armas lasteraamat. Illustraator Ilona Sula jutustab loo ümber piltidena ja ka väga väikesed lapsed saavad sisust aru.

Oled maininud, et su hobi on värssides mõtlemine. Kas plaanid tulevikus ka luuleraamatut välja anda?
Eks mul raamatujagu luuletusi on juba praegu olemas, aga igal asjal on oma aeg. See aeg pole veel käes.

Kust ammutad romaanide kirjutamiseks inspiratsiooni? Kas mõnes su romaanis on ka sind ennast sees? Kui kaua kirjutad ühte romaani? Kas aastaid või vaid kuid?Ma ei tea, kuidas see teistel kirjutajatel käib, aga mina sukeldun loosse sisse ja olen seal senikaua, kui saan kõik räägitud. Ma olen sel ajal nagu füüsiliselt ka seal sees- tunnen samu lõhnu, valu, rõõmu ja muid emotsioone. Isegi tuuletõmbust tajun, kui sellest parasjagu kirjutan. Inspiratsiooni annab elu ise kätte, tuleb lihtsalt leida aeg ja keerutada lugu valmis. Ma mõtlen tavaelus ka piltides ja kõige argisematest asjadest räägin innustunult. Seda on mulle isegi ette heidetud. Eks see sõltub paljudest asjadest, kui kaua ma ühte käsikirja kirjutan.

Oled kahe täiskavanud poja ema. Minu teada üks su poegadest tegeles kunagi muusikaga ja oli päris menukas bändipoiss. Kas ta on oma tegevusele truuks jäänud või on ka nakatunud kirjutamispisikuga? Millega tegeleb su teine poeg? Kas oled ka vanaema?Vanem poeg Maarjos elab Soomes juba kümmekond aastat. Muusikaga ta ei tegele enam. Tal on oma kaubamärk ja töötuba. Ta valmistab kullast ja hõbedast ehteid ning roostevabast terasest aksessuaare. Ka see on looming. Noorem poeg Tony elab Eestis ja tal on kaks poega kasvamas. Ma ei pea oma laste pärast muretsema. Neist on kasvanud tublid inimesed ja mulle head sõbrad.

Mis sa arvad, mis on see mis teeb kirjanikust hea kirjaniku? Minu andmetel müüvad sinu teosed väga hästi ja ka raamatukogudest laenutatakse neid tihti. Kas kirjutad kriminulle, ulemeteoseid või elulisi ajaviiteromaane? Või kuidas ise oma loomingut iseloomustaksid?Teekond heaks kirjanikuks saada on mul veel lapsekingades. Ma tean, millest ma tahaksin kirjutada ja seda ma kunagi ka teen, aga töö kõrvalt on selle teostamine võimatu. Minult küsiti hiljuti, et mis on minu elu eesmärk. Algul tundus see küsimus tobedana. Minu eesmärk oli kasvatada oma poegadest mehed ja see on täidetud. Avastasin just selle küsimuse mõjul, et minu enda elu pole ju läbi. Seadsingi eesmärgiks laduda üks müür, mis koosneb minu kirjutatud raamatutest. Seega tahan luua midagi, mis teistele inimestele rõõmu ja ajaviidet tooks. Ulmeteoseid ma vast ei kirjuta, aga mõne reisikirjelduse teen meeleldi. Kriminull oleks ka väljakutse ja teades oma fantaasiate mahtu, saaksin hakkama küll. Kõige selle jaoks vajan ma aga aega ja omaette olemist. See aeg pole kaugel, hiljemalt aasta pärast samal ajal.

Millega tegeled siis, kui sul töö ja kirjutamise kõrvalt tekib vaba aega?Kuna kuulun tänu seriaali kirjutamisele raadiotiimi, siis on mul vabad pääsmed kõigile üritustele, mida eestlased Soomes korraldavad. Käin teatris, kontsertitel, klubiüritustel. Mulle meeldib olla ka kodus. Külalisi mul palju ei käi, suhtlen sõpradega sotsiaalmeedia vahendusel. Puhkepäevadel käin sagedasti Eestis ja ega muud jõuagi teha. Mul on Viasatiga leping ja näen Soomes kodumaised telekanaleid. Kohati ei tunnetagi ma, et elan võõrsil. Minu puhul on siiski sedasi, et aastatega ma mitte ei harju Soomega, vaid vastupidi. Koduigatsus süveneb. Mina pole pagulaseks ei võlgade ega muude olmehädade tõttu. Saan hakkama mõlemas riigis, aga soov kirjastada oma raamatuid ise, sunnib mind tegema valikuid, mis pole kõige südamelähedasemad.

Kas leiad, et iga kirjutav inimene peaks Eesti Kirjanike Liitu kuuluma? Kui jah, siis miks? Kas see teeb kirjanikust suurema kirjaniku?Kirjanike Liitu ma ei kuulu. Eks ikka on sellisel organisatsioonil oma missioon. Kui Eestisse päriselt elama jään, esitan ma kindlasti taotluse. Endast võimekamate ja targematega läbi käia oleks mulle au.

Kui sul oleks võimalus maailma paremaks muuta, mida sa muudaksid? Või on maailm sinu jaoks üks armas ja imeline paik ning võtad elu sellisena nagu ta sulle antud on?Minust ei sõltu globaalses maailmas suurt midagi. Minul on oma pisikeses maailmas soe ja turvaline olla. Mul on komme „mõelda asjad sirgeks“ Just nii ma seda nimetangi. See käib absoluutselt kõige kohta. Ma ei suhtle inimestega, kes tekitavad ebamugavustunnet, ei söö sööke, mis ei maitse ja ei himusta asju, millele rahakotis raha ei jätku. Võtan elu sellisena, nagu seda oskan elada.

Margit Peterson

15. november. 2016.a.
Vana-Rääma