SONETT LOOJANGULE
Päike vajub silmapiiri taha
Paadisillal istub kajakas
Kohal mere plingib majakas
Taevas kalda kohal nagu vaha
Seisan dokil, kirsipärg mu juustes
Kleidisiilu silitamas tuul
Vaikus vaikib nagu kivist muul
Videvik on müstiliselt roostes
Sealt ta tuleb, vetelt, vana kuunar
Nukker, hulpiv lootsik ulgumerelt
Päikseloojang valgustamas suunda
Süttib sadam, nagu lõke, verev
Upun hapra õhtuao sisse
Kaldale jääb peotäis hapuid kirsse...
3. november. 2016.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar