Sonett kodutule kassile

  SONETT KODUTULE KASSILE

.

Ööookean on uputanud linna
Kass kodutu vaid longib ringi veel
Ei tea ta kuhu jääda, kuhu minna
Kõuts väsinud on, vestil on ta keel

.

Sel` loomal oli pere, oli kodu
Kus puhata sai päeval kui ka ööl
Tal oli peremees ja oli nadu
Nad jätsid kassi, väljamaal nad tööl

.

Nüüd longib Kellu kolmel jalal hoovis
Ta kasukas on märg ja pulstunud
Ja keegi temast raasugi ei hooli...
Küll inime` võib olla jultunud

.

Nii igal hommikul mu akna alla
ta tuleb, päästab pisaravee valla...

.

18. november. 2016.a.
Vana-Rääma
kell 3.45