Tuli tunne blogida...

RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES illustraator : Geio Paavle

  Avasin õhtu poole interneti ja päris mitu kirja ootas postkastis sõnumiga, et kuhu ma kadunud olen. Ma ausõna ei ole kusagile kadunud, olen pigem täna rohkem arvutis veetnud, kui teistel päevadel. Nimelt, lõuna paiku arvutit avades leidsin postkastist oma järgmise novellikogu käsikirja, mille toimetaja mulle saatnud oli. Nagu ikka kirjutaja ja toimetaja vaheline koostöö käib, lugesin ma seda pool päeva üle, et ei jääks raamatusse ühtegi kirjaviga jne...Käsikirju lihtsalt peab korduvalt üle lugema, et kvaliteetset raamatut saada.

  See nädal ongi olnud väga töine ja seda just kirjanduse kohapealt. Lasteraamatu PETU korduvad ülelugemised, koos kaanekujundajaga kaane kujundmised, PETU trükki minek, raamatute esitlemine Häädemeestel, kirjutamine ja siis nüüd ka novellikogu teema.

  Tegelikult ootas mind sellel nädalal veel üks üllatus, minuga võttis ühenust üks inimene, kes tahtis Nelli Teatajale rääkida oma eluloo, et sellega vabaneda koormast. Eriti armas üllatus oli aga see, et ta luges ühte mu artiklit Nelli Teatajast ja otsis just minuga kontakti, kuna talle väga mu artikkel meeldis ja see läks talle hinge. Nii tegelesin nädala algul selle artikli kirjutamisega päris pikalt ning kui on ilmunud, jagan ka siin. Sellised uudised teevad rõõmu ja panevad edasi kirjutama.

 Plaanisin täna veel lasteraamatu järje kirjutamist, kuid hetkel tunnen ennast nagu tühjaks pigistatud sidrunina ja usukuge, see on armas tunne! Ja, kui tõele näkku vaadata siis üleväsinuna on paljud mu luuletused sündinud, seega- mine tea!

  Kes on selle blogipostituse peategelane ehk siis esimene pilt? See on mu poja Geio joonistatud tegelane, kes figureerib ka mu järgmises novellikogus. Kuigi enamjaolt illustreein selle novellikogu ise. Noorem poeg võiks rohkem joonistada, sest annet tal on. Kunagi joonistas ta väga palju ja käis isegi kunsti õppimas, aga...No, lootus sureb viimasena!

pallhiir Zorrole

külla on tore mänguasi!

 Muidu kulgeb kõik kenasti, oleme terved ja tugevad. Zorrole kingiti sellel nädalal pallhiir ja nagu pildilt näha, ajab ta seda mööda elamist taga. Germo kuulab oma toas Joel Freidrich Steinfeldti ja mina olen niisama asjalik siin arvutis.

Elu on lill ja meie tema õied!

27. november. 2016.a.
Vana-Rääma