Oh, peatu hetkeks

  OH, PEATU HETKEKS

langeb päev
kui sõdur
idarindel
kestab hämardub
ja vajub koost

samamoodi pole
öögi kindel
vestab tema
kuigi teisest
loost

pudenevad piiskadeks
ka õhtud
kaardub tuul
ne` ümber
nagu kuu

hommikuti
lämmatavad õhku
naaldunud
raheterad
raagus puul

maailm praguneb
oh peatu hetkeks
pane kinni
katakombi
uks

pühitse end
igaviku retkeks
enne
vaibub kui su
hinge tuks



17. november. 2016.a.
Vana-Rääma