PETU LÄHEB KOOLI 8. PEATÜKK

  8. peatükk

Järgmisel päeval läks Petu kenasti kooli. Ema kirjutas talle puudumistõendiks kodused põhjused. Toona ei pidanud paari päeva puudumise pärast arsti käest tõendit võtma, vanemate poolt kirjutatud tõend toimis.

„Miks sa eile koolis ei käinud?“ uuris vahetunni ajal õde Rita.

„Ahh, ma jäin bussist maha...“ pabistas Petu veidi Rita reaktsiooni pärast.

„Ja mida ema selle peale ütles?“ küsis ta.

„Eks ta natuke tõreles küll, aga mina ju ei tea kui tihti need bussid sõidavad ja ema ei hakkanud mind järgmisele bussile ka saatma,“ vastas Petu.

„Okei. Jäid kinost ilma. Me käisime eile õhtul koolimajas kino vaatamas. Väga hea film oli.“ teatas Rita. Petul oli natuke sellest kahju, kuigi ta ei oleks ilmselt kinno minna saanud, sest tal ei olnud raha. Petu ei tahtnud kunagi ema käest raha küsida, sest neid-lapsi oli nii palju peres ja mingisugune hirm või julguse puudus takistas teda. Kuigi kinod talle väga meeldisid.

Ükskord, kui taas oli kinopäev, põgenesid Petu ja Mariann internaati. Nad peitsid ennast tuppa voodi alla ja olid seal hiirvaikselt. Isegi hingata ei julgenud. Tüdrukud kartsid, et keegi võib nad seal avastada ja selle eest neid karistada. Omavahel rääksid nad sosinal. Umbes poole tunni pärast avaneski toa uks. Tüdrukud nägid voodi alt piiludes vaid tuttavaid jalanõusid, aga õnneks kasvataja neid ei avastanud ja nii nad omast arust päästetud olidki. Selliseid olukordi tuli mitmel korral ette. Kino vaatamine oli ju tasuline, kuid tundus, et ka kohustuslik. Kui Petu õppis samas koolis oma kahe õe ja ühe vennaga, vajasid kõik kinoraha. See oleks emale liiga kalliks makma läinud, seega käitusid lapsed nii, nagu käitusid. Või siis teistmoodi. Mõni nendest lasi sõbral kino välja teha, aga ema käest nad selleks raha ei küsinud. Niigi oli pidevalt vaja vihikuraha, tindiraha ja vahel ka maisutuste raha. Tollel ajal kirjutasid lapsed kooli esimesel poolaastal hariliku pliiatsiga ja teisel tindiga.

Tegelikult pidasid Petu ja Mariann ka voodi all peidus olles plaani koju sõita, kuid kartsid sealt välja tulles vahele jääda ning loobusid oma plaanist. Koduigatsus oli lastel kõigil. Tollel ajal oli ju ka laupäev koolipäev, küll lühendatud, aga oli. Lapsed said kodus olla ainult terve pühapäevase päeva.

Ükskord juhtus aga nii, et oli külmapüha. Teatud külmakraadide puhul ei pidanud lapsed kooli minema, aga internaadilapsed pidid, kuna internaadimaja asus koolimaja kõrval ja päevasel ajal internaadis kasvatajat ei olnud.

Ühel pakasepäeva hommikul, kui õpilasi kooli ei tulnud, läksid internaadilapsed koolimajja tööd tegma. Just nimelt tööd tegma, sest neile kõigile anti erinevad kohustused. Suuremad õpilased aitasid koristajal maja siseseinu pesta, kuid nooremad pandi kappe koristama. Selle üle oli Petul eriti hea meel. Tollel ajal kasutasid algklasside lapsed õppimiseks liikuvaid aabitsaid. Kuna Petul oli liikumisaabits õe Marianniga kahe peale, juhtus vahel nii, et õdedel oli liikumisaabitsat vaja ühel ajal. Eakas meessoost muusikaõpetaja, kellega Petu hästi läbi sai, kinkis Petule liikumisaabitsa, millest sai tüdrukule päris mitmeks ajaks lemmikese. Petu kandis seda endaga iga päev kaasas, kuigi tähed selle vahel kippusid kaduma. Ta pani selle isegi ööseks padja alla, et keegi seda endale ei saaks. Pealegi oli tüdruk kusagilt kuulnud, et kui panna mõni õpik või raamat padja alla siis jäävad tähed paremini pähe ja hommikul tõustes pidi laps ka raamatu sisu teadama, kuigi ta polnud seda lugenud. 

  „Sipsiku“ raamatuga saigi nalja. Petu tõusis hommikul, läks kooli ja kui õpetaja hakkas tunnis Sipsikust rääkima, rääkis Petu õpetajaga kaasa. Õpetaja muidugi kiitis Petut, et teine on nii tubli tüdruk, loeb palju, kuid selle peale ütles Petu, et ega ta ei lugenudki, pani raamatu ööseks padja alla ja sellepärast ta sisu teabki. Selle peale hakkas õpetaja naerma ja kiitis lapse naljasoolikat, kuid Petu jäi öeldule truiks. Kuigi hiljem meenus tüdrukule, et ta oli selle raamatu kunagi läbi lugenud, leidnud „Sipsiku“ pööningult ja ühe lugemiskorraga läbi lugenud. Aga ta ei rääkinud sellest kellelegi. Pigem nautis Petu seda, et klassikaaslased panid ka raamatu ööseks padja alla, kuid ei teadnud järgmisel päeval sisut midagi. Petu tundis ennast targa ja õnnelikuna.

19. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma