PETU LÄHEB KOOLI 14. PEATÜKK

  14.PEATÜKK

SEPTEMBRIKUU
ON TÄHTIS KUU:
SIIS AABITS UUS,
SIIS RANITS UUS,
UUS VORMIPLUUS - 
KÕIK, KÕIK ON UUS
SEPTEMBRIKUUS!

  Just see Eesti poetess Olivia Saare luuletus oli seitsmekümnendatel kooli läinud laste esimene luuletus, mille nad pidi pähe õppima. See ilutses õpilaste Kukeaabitsa esilehel.

  Petu armastas luuletusi lugeda ja luuletas juba ka ise. Talle piisas sellest, kui oli paar korda luuletuse läbi lugenud ja sõnad olidki peas. Esimesel koolipäeval anti juba järgmiseks päevaks õppida ja just selle eest sai Petu oma esimese viie.

  Lisaks sellele luuletusele tuli tihti ka teisi luuletusi pähe õppida, sest koolis toimusid igasugused kalsside vahelised võistlused. Tollel ajal olid algklassid 1.-3. klass ja nemad võistlesid omavahel. Teises vanuserühmas võistlesid 4.-8. klassid. Põhikoolid kandis 8. kl koolide nime ja koolis käidigi 8 aastat. Keskkool algas 9. klassist ja lõppes 11. klassiga.

  Kui koduseks ülesandeks anti taas üks luuletus pähe õppida, hakkas Petu seostama selle luuletuse tegelast klassiõe Kristiinaga, kellel olid pikad, paksud ja tumedad juuksed, mida ta alati punupatsid kandis. Luuletus ise on järgmine:

Pikapatsiline Kai

ükskord koolilapseks sai

silmad uudishimu täis

nüüd ta Marju kõrval käis

lõpuks sosistades päris

hääles ärevuse värin

„ütle, kas su nukk jäi maha?

Kas sa mängida ei taha?“

Marju kohkus:

„käin ju koolis

Ei!

Ma nukkudest ei hooli!“

  See Eesti poetess Erika Esopi luuletus oli pikka aega Petu lemmik. Peale selle meeldisid talle ka väga kõik Eesti lastekirjanikust luuletaja Venda Sõelsepa raamatud. Ta luges juba enne kooli osad neist läbi. Kuigi koduraamatukogus olid Petule ja ta õdedel- vendadel mingid ühes möödus raamatud, mida ka tüdruk lugeda armastas. Hästi armas oli talle lasteraamat „TIBU“ mille üks tädi talle kinkis. See oli teistest paksem ja kirjutatud trükitähtedega. Petu hellitas seda „Papist-Tibu“ nimega.

  Kui Eesti lastekirjanik Heljo Mänd kooli külastas ja saali ees oma raamatutest ja kirjutamisest rääkis, oli Petu terve aja nii vaimustuses, et vaatas vist suurt kirjanikuu ammulisui. Esimese klassi lapsed ju said esireas istuda ja Petu ning kirjanik Männi pilgud kohtusid tihti. Petu silmad läksid tihti veekalkvele, aga mitte kurvastusest, need olid rõõmupisarad. Kirjanik Heljo Mänd töötas tollel ajal ka ajakirjas „Täheke“ mis oli üks laste lemmikajakirju „Pioneeri“ kõrval.

  Kui kohtumine kirjanikuga hakkas lõpule jõudma, oli Petu nii kindel, et ka tema tahab vähemalt ühe raamatu kunagi kirjutada. Mitte keegi ei teadnud ju, et Petu juba aastaid luuletab, sest see tundus tollel ajal kuidagi tabuteema olevat. Ja, kui Heljo Mänd pelae esinemist Petu oma põlvele võttis ja lausus „Ilus blond Eesti tüdruk. Nagu nuku!“ oli Petu taas pisarateni liigutatud. Aga ühes oli ta kindlamast kindlam, et kirjanik temast saab. Petut hämmasta muidugi ka see, et kirjanik teda nukuks nimetas. Ta arvas, et äkki on tema perst keegi Heljo Männile ütelnud, et tal on teiseks hüüdnimeks just see sama „Nuku.“

Sellest päevast sai Petule üks lemmikpäevi 1. klassis õppides.

  Petu joonistas ja kirjutas täis kõik vihikute vahel olevad kuivatuspaberid, mis tegelikult olid mõeldud tindi kuivatamiseks. Kuna ta sai alati tunnis paljudest teistest enne ülesanded valmis, hakkas ta igavuse peletamiseks kas joonistama või luuleridu ritta seadma. Nii ei olnud võõrad talle olukorrad kus tinti tuli taskurätikuga kuivatada. Ema andis kooli kaasa vaid ühe taskurätiku ja selle ka juhuks, kui peaks nohu tekkima. Aga Petul oli alalõpmata taskurätikukriis, sest internaadis külma veega pestes ei tahtnud mitte kuidagi tint taskurätikult maha tulla ja tüdruk oli sunnitud neid tindilapikesi pidevalt prügikasti viskama. Tollel ajal ju pabertaskurätikutest ei teadnud veel keegi midagi. Lisaks sellele, et lapsed pidid kandma koolivormi, pidid neil alati kaasas olema ka kamm, taskurätik ja käterätik. Ja oma hügieenitarbeid teistele laenata ei tohtinud. Aga internaadis elasid lapsed kõik koos nagu ühes suures peres ja ikka laenati.

Tollel ajal oli paljudes koolides, lasteaedades ja internaatides liikvel täiepideemia. See levis kammide, riiete kui ka teise inimese läheduses istumise kaudu. Tihti tuli ette olukordi kus terve internaadi seltskond põdes täitõbe ehk pedikuloosi. Täi on pisike ja tüütu putukas, kes elab inimese karvades ja ajab peanaha sügelema. Ta poegib tihti pisikesi tinge, kes kinnituvad juuksekarva külge. Ka nendest arenevad täid.

Ühel korral, kui internaadilastele tehti täiravi, määriti neile juustesse elevhõbeda salvi, mis lehkas vastikult ja ei tahtnud juustest kuidagi pestes maha tulla. Nii läksidki internaadilapsed järgmisel päeval kooli rasvaste juustega. Täid olid ka põhjuseks miks Petu pikad juuksed maha lõigati.

  Hooletu hügieen pani täiepideemia korduvalt vohama. Ju ei olnud selle ajal õiget ravi või oli täisid nii massiliselt, et kohe siginesid uued ja raske oli neist lahti saada. Petul oli nii häbi rasvaste juuste pärast, et ta ei julgenud klassi ette vastamagi minna. Ütles, et tal on õppimata, kuigi tegelikult oli lasua viie peale õpitud. Aga klassijuhataja Riina oli väga terane, ta sai aru, et midagi on valesti. Riina käskis Petul kohale istuda ja ei pannud talle kahte. Peale tunde tuli ta tüdruku juurde ja küsis põhjust mis Petu vastama ei läinud. Saanud murest teada, lubas ta Petul bussiga koju sõita, et ta saaks oma juuksed korralikult puhtaks pesta. Petu oli taas nii õnnelik ja oleks tahtnud klassijuhatajat rõõmust kallistada, kuid julgusest jäi puudu.

  Järgmisel päeval tuli ta kooli puhaste valgete kiharatega

20. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma