Teisipäev, 31. märts 2020

Ära jäta lahkunu tuhaga urni koju ...



Ära jäta lahkunu tuhaga urni koju!

Vello ja Marta elasid õnnelikku elu. Nad ei olnud küll abielus, sest Vello tegi Martale abieluettepaneku alati siis kui naine temast järgmist last ootas, aga Marta keeldus rasedana abiellumast. Nii jäigi nende liit kestma ilma abieluta. Ja nad elasid õnnelikult.
Marta, kange eesti naisena, tahtis et tema perekonnanimi edasi läheks, et ka tema lapselapsed kannaksid just tema perekonnanime. Nii otsustasidki nad elukaaslasega et esiklaps hakkab kandma naise perekonnanime. Paar oli kindel, et nende perre sünnib veel lapsi.
Esiklapsena said neist tütre vanemad. Tõsi küll, Vello korra mainis, et nagunii tütar abiellub ja naise nimi ei jää kestma, kuid Marta ei teinud sellest numbrit, tal oli ikkagi hea meel ja uhke tunne, et laps just tema nime kandis. Martal oli ärategemise tunne mehe suhtes, kuigi oma meest armastas ta väga.
Aasta pärast sündis perre poeg. Noored lapsevanemad olid õnnelikud. Millal siis veel lapsi sünnitada kui mitte nooruses? Ega vanuigi neid targem ei ole soetada, kuigi teadjamehed kipuvad väitma, et vanas eas soetatud lapsed on targemad ja hakkajamad. Lisaks veel räägitakse, et kui ema sünnitab oma lapse 36 aastselt või veel vanemas eas, ilmneb ilmtingimata sellel lapsel mõni anne. On see tõsi või mitte, mine võta kinni.
Ka poeg hakkas ema perekonnanime kandma. Vello, kes oma naist jumaldas, ei hakanud ju ometi kaasaga vaidlema, igasugune perekonnatüli polnud tema jaoks. Tasakaaluka mehena neelas ta nii mõnegi solvumise alla.
Kolmanda lapsena sünnitas Marta taas poja ning üheskoos otsustati et poeg hakkab mehe perekonnanime kandma, nagu neljaski laps, pesamunast tütreke.
Tõsi küll, paljud paari tuttavad ei mõistnud miks ühe pere lapsed ei kanna ühte perekonnanime, küll spekuleeriti et kaks esimest last pole Vello sigitatud, küllap on Marta üle asja löönud, küll kiputi klatsima, et selles peres on püksid Marta jalas. Noorpaar ei teinud nendest kurikeelsetest juttudest välja vaid elas oma elu õnnelikult edasi. Ka lapsed olid õnnelikud selles peres, sest ema ja isa armastus oli nii tugev, see kandus ka lastele edasi.
Möödusid aastakümned. Tõsi, peres tuli ette ka eriarvamusi, nagu peredes ikka. Kus on armastust ja kirge, on ka erimeelsusi! Ükski kaua kooselanud paar ei ela oma elu ära pisitülideta, sest kõik me oleme erinevad indiviidid, erinevate vajaduste ja arusaamadega. Aga igasugused katsumused pigem lähendasid selle pere armastust. Lisaks kasvasid lastest ka tublid ja armastavad täiskasvanud, kes oskavad siiani väärtustada pere traditsioone. Aga kahjuks saatuse vastu ei saa ...
Ühel päeval Vello haigestus ning tema tervis hääbus silmnähtavalt. Marta jäi meest hooldades paari kuuga aastakümneid vanemaks. Üleöö tekkinud hallid juuksed kõnelesid enda eest. Aga naine ei lahkunud armastatud mehe kõrvalt hetkekski, pole siis ka ime, et see kõik ka tema tervist laasmata hakkas. Kui oled aastakümneid oma kaaslasega koos elanud, saab teist justkui üks isiksus, nagu hingaksite ühte õhku ja astuksite, igas mõttes, ühte sammu. Nii ei kujutanud Marta ettegi, et ta võib armastatud mehest ilma jääda, kuigi arstid ei andnud Vellole enam mingit lootust ja mees saadeti koju surema. Tõsi küll, oma viimased elupäevad veetis Vello siiski haiglas, sest ta vajas hingamisaparaati, mida neil kodus ei olnud. Ka need päevad veetis Marta Vello kõrval haiglas, magamata, rusutud ja masenduses, ent ometigi lootusrikkalt, ehk juhtub mingi ime ja Vello saab terveks.
Aga juhtus hoopis kõige kurvem, Vello lahkus ning tema viimaseks sooviks oli tuhastamine, ise veel lõõpides, et tema ei taha ussidele söödaks minna, parem põletagu ja visaku tuhk laiali, kuhu, selle jättis naise valikuks.
Marta, kes järgis küll leinaajal teatud reegleid, ei hävitanud ühtegi mehe asja ega teinud seda ka aastate pärast, otsustas tuha mehe urniga koju jätta. Armastusest Vello vastu või leinast tingitud kinnisideest ei tahtnud ta urni maha matta ega tuhka laiali puistata. Ta silitas igpäevaselt mehe tuhaurni ja kõneles temaga. Naine ei suutnud minevikust lahti lasta ning riskis sellega om laste eluga. Just nende laste eluga, kes kandsid Vello perekonnanime, kahe noorema lapse eluga.
Kõik neli last elasid õnnelikku abielu ja väisasid maal elavat ema tihti. Küll üritasid nad Martale selgeks teha, et urn tuleks maha matta, küll tahtsid isa tuha merre raputada. Marta ei lasknud, ta hoidis urni kümne küünega kinni, nagu elu kallimat talismani. Nii ei jäänudki lastel muud üle, kui leppida ema järjekindlusega, kuigi, tõsi küll, ema vaimne tervis valmistas viimasel ajal nendele muret. Lisaks kartis vanem õde, et isa hing ei saa sealpoolsuses rahu, kui ema minevikuvarjudest lahti ei lase. Nii juhtuski.
Ühel päeval sai Marta võõralt numbrilt kõne, kus teatati tema noorema poja surmast. Naine arvas, et keegi teeb temaga lolli nalja või on kõnega eksinud. Aga kui loetud tundide pärast kohalik võimumees ta uksele koputas ja samast uudisest rääkis, hakkas see alles naisele kohale jõudma. Tema ahastus oli niivõrd suur, et ta haaras urni ning palus Vellolt päästa nende poja elu. Aga teha ei olnud enam midagi.
Matused peeti nädala pärast ning toimusid kirstumatused, sest poeg oli kunagi soovinud seda, saada tagasi maamullaks, kui temaga midagi peaks juhtuma. Kas tundis minekut ette? Seda ei ole enam kusagilt küsida ning paljud inimesed mõtlevadki minemise peale.
Poole aasta pärast oli peres taas lein, pere noorim tütar suri uut ilmakodanikku ellu tuues. See kurb sündmus jättis Martasse ja noorema tütre perre väga sügava jälje, mida ei korva ükski heategu. Lein Marta hinges üha süvenes.
Kuigi mehe perekonnanime kadnud lapsed olid lahkunud ja urni kodus hoidmine ei ennusta head, võib olla kurbade sündmuste tekitajaks, ei suutnud Marta ikkagi urnist ja mehe tuhast loobuda, ta jagas kõiki muresid mehega. Aga see ei tundunud mitte enam armastusena, see oli haiglane kinnisidee, mis naise vaimu ja füüsist laastas.
Meile kõigile on määratud oma saatus, me saame küll selle mustrit pisut muuta, aga me ei saa saatusele kätt ette panna, sestap tuleks järgida vanarahv tarkust ja teadjainimeste väiteid, see hoiaks ära nii mõnegi varajase minemise.

30. märts. 2020.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar