Ma tahaks nutta, aga ma ei saa ...

MA TAHAKS NUTTA, AGA MA EI SAA ...

Käed kobavad pimedust. Kusagil taamal plingib valguskiir aga jõuda temani näib lootusetu. Olen kui laperdav kalts keset liivakõrbe, astun ja koban, aga ei midagi. Aga ei kedagi. Janu on.

„On see silmapete? Ehk on asi minus, tahan valgust näha ja kujutlen kiirt? Ei, kusagil ju peab ometi väljapääs olema!“

Mäletan kuidas ma lapsena öösel unesegasena kõndisin, käsikaudu pimedas toas uksepiita kobasin aga lülitit ei leidnud ega leidnud. Nagu poleks seda kunagi olemas olnudki. Nagu poleks mina see, kelle teatud toimingu vajadus unest äratas. Kas siiski äratas? Minu vaim ju magas, kuigi füüsis kondas ringi.

Järsk astang jalge all loobib mind sügavikku. Vabanemine? Kas tõesti on kusagil keegi? Kas tõesti on kusagil miski? Kas elu eksistents veel kestab või olen mina pelk surmavari, keda tegelikult enam ei eksisteerigi?

Küünarnukid tukiavad, luud valutavad ja vasak jalg ei taha sõna kuulata, järelikult ma elan. Järelikult on kõik veel võimalik, kuigi inimhingi ja füüsist laastav pandeemia võtab üha võimust ning inimesed ei tunne peale hirmu enam midagi ega kedagi. Inimesed ei tunne ennastki ära!

Ajataju on kadunud. Või aeg tõesti seisab? Ei saa nii olla! Aeg oli, on ja jääb ajas ja ruumis muutumatuks, vaid inimaju suudab või siis ei suuda, mõelda enda jaoks aja kelleks või milleks iganes. Või suudab seda ka loomaaju? Taimeaju?

Pidevalt mingid tunnelid, mingid kitsad katakombid, koridorid, mille ligased seinad on niivõrd võikad et nende vastu puutudes tunnen ennast räpase ja kasutuna. Rääsununa. Kord muutub koridor kitsamaks, kord maailmasuuruseks, nagu oleks see kummist, mis vastavalt meeleolule venib ja taandub. Spetsiifiline hais ajab öökima ning süda puperdab, nagu tahaks rinnust välja hüpata, nagu tahaks lõhkeda. Üritan omast arust käsi risti rinnale asetada, nagu koolnul, aga ma ei tunne oma füüsilist keha, seda poleks nagu üldse koos minuga. Või pole mind koos temaga?

Kusagil nutab beebi. Ei, pigem laliseb. Ei, see pole lalin, see pole ka nuttev laps, kes ema rinnale tahab. See on pigem nagu armuvalus kõuts, kui kõutsid üldse armuvalu tunnevad. Käivad oma pulmatuuridel ära, kitkutud ja puruks katkutud, nagu sõjaveteranid, komberdavad koju sööma, kräunuvad ja sortsutavad ning kaovad jälle, pikkadeks tundideks, venivateks päevadeks, lausa kuudeks. Siis tulevad, ronivad su rinnale ja löövad nurru, nagu poleks midagi juhtunudki, nagu poleks mingit armuvalu olnudki. Just sellise isase kõutsina tunnen ennast aeg-ajalt. Räsituna, kasimatuna, ent ometigi armsana, sest mind oodatakse, set mind armastatakse ja nunnutatakse, olgu ma milline tahes! Ma oleks nagu mingiks ajaks kassiks kehastunud.

Ahmin õhku, aga õhk on nii paks, see muudab kopsud veel raskemaks. Justkui kannaks endas mingit ülirasket aegade alguse taaka, millest ei saa ega saa lahti. Üritan selle maailmavalu endast välja köhida, aga see ei tule, see püsib minus sama kindlat nagu mu ahastus, just minu ahastus, sest ma pole kindel kas on üldse võimalik kellelgi teisel samasugust ahstust tunda. Ja kas on üldse vajagi? Ai, valus torge läbis sisikonda!

Käed kobavad endiselt pimedust, aga see pimedus tundub valge, kriiskavvalge, lausa nii valusalt valge, et isegi siis kui ma suudaks oma silmi avada, ei tahaks ma seda valgust näha. Kardan et see pimestaks silmad, rööviks mu nägemise, mis niigi on habras ja vankumatu.

Sirutan omast arust jala välja, kuid see on surnud. No teate seda tunnet kui olete kaua ühes asendis olnud ja jala talla alt hakkab torkima, nagu oleks keegi sinna sadu nõelu torkinud. Püüan jalga küll ühele poole, küll teisele poole sirutada, aga mitte kuidagi ei õnnestu. Kas ma olen halvatud? Kus ma üldse olen? Kes ma olen? Miks ma olen siin kus ma olen?

Mitte keegi ei vasta, ei iitsatagi, et ma saaksin natukenegi aimu mis minuga toimub, mis mu ümber toimub. Ainult tunnelid ja lõputud koridorid, sekka mõni plinkiv valguselaik, kui tegu pole mu ettekujutlusega, aga ei kedagi, ei midagi rohkemat.

Tunne spetsiifilist lõhna. Ei, pigem haisu. Kas ma ikka tunnen või tahtes tunda lihtsalt kujutlen? Kas haisu saab kujutleda? Samas, kui on olemas hais, peab olema ju ka miski või keegi. Järelikult ma siiski olen olemas. Elan? Või elab vaid minu hing, kes on füüsisest lahkunud, keha maha jätnud, või vastupidi? Kuid milleks?

Ei, ma ei saa halvatud olla, mu jalg ju surises! Ja mu põsed õhetavad, või kuumavad lausa. Olen kõrges palavikus või paranoia küüsis? Tuleks ometi keegi ja aitaks mind sellest abitust olekust välja! Või olengi ma üksinda siin maailmas? Viimane ja ainuke inimene planeedil maa?

Kurgus kriibib, nagu oleksin okastraadi alla neelanud, kuigi ma ei kujuta ettegi kuidas saab okastraati alla neelata. Aga just selline tunne on. Või õigemini selle kujutluse tunne, sest kogemus mul puudub. Või siiski?

„Tere tulemast teisest ilmast!“ kuulen võõrast rõõmuhõiget, kuid ma ei oska reageerida, ma si suuda ühtegi vebri üle huulte öelda, veel vähem rõõmu tunda, sest minu sees valitseb segadus, minu sees elab hirm ja teadmatus, kes on endale sinna pesa teinud, ega kavatsegi lahkuda.

Mingi müstilise tundega avan silmad ja ma näen. Ma näen seda valgust, mis ennist tunneli lõpus vaid viivuks plinkis ja kadus, nagu oleks see meelepett. Ma näen enda silme ees tundmatut tegelast, võõrast astates naist, kellel on lai naeratus huulil. Naerab mu üle? Ei, tal on siirad silmad.

„Tereeee! Kõige hullem on möödas. Viibisite pikalt koomas, ilmselt vanajumala enda seljataga ja ilmselgelt on teil ka kaitseinglid olemas, see on ime, et te üldse ellu jäite, või tagasi tulite!“ rõõmustab võõras taas.

Valgus on valusalt vastik aga ma näen, ma isegi muigan korraks ning võõras märkab seda. Ta paneb oma sinistes kinnastes jahedad käed mu laubale ning teeb pai. Ma tunnen! Aga mul ei voola ühtegi pisarat, kuigi võõra silmad on veekalkvel. Kas ma peaksin nutma? Aga miks? Kas ma olen emotsioonitu? On miski minus surnud?

Vajun uuesti unne, seekord unenägudeta unne, kui need eelmised nägemused üldse unenäod olid. Ma ei tea kui kaua ma vaikuses viibisin aga tunnetan et väga pikalt, ihuüksinda, justkui olematuna, tahaks taas öelda et aeg jäi seisma, ja seekord pikkadeks, pikkadeks päevadeks.

Taas jõuan samasse paika tagasi. Tunnen end üksildase lapserdava kaltsuräbalana kõrbes, kurk kuivab, kedagi ei ole, midagi ei ole. Ma ei näe.

„Kallis, palun tule mu juurde tagasi! Palun, palun, ma ei suuda ilma sinuta! Palun tule, mu kallis!“ kuuulen kellegi häält aga see hääl on kuradima tuttav. Kus kohast ma seda enne kuulnud olen? Kas ma kuulen luulusid või on see kõik päriselt? Või kuulen ma iseenda häält? Ei saa olla! Samas, ma ju ei teagi milline kõla minu häälel on või ei ole. Ma isegi ei tea milline ma välja näen, aga ma kuulen, ma suudan mõelda, järelikult olen olemas.

„Kallis...“ lausub hääl minu läheduses või mu peas ja ma kuulen nuukseid. Ma tahaks nutta, aga ma ei saa. Samas tunnen rõõmu, et emotsioonid on tagasi. Või? Mis minuga toimub?

„Te peate tänaseks kohtumise lõpetama, patsient vajab rahu. Tema seisund ei ole enam küll kriitiline Kuid kahjuks peate lahkuma, seda patsiendi tervise huvides. Me võtame teiega ühendust kohe, kui mingid muutused toimuvad. Seniks paluge jumalat või mõelge ja soovige midagi head, see võib teie kallima tervenemisele kaasa aidata.“

Jälle selle võõra naise hääl! Kellega ta rääkis? Keegi siis ikkagi oli minu juures ja ma ei kuulnud luulusid? Oehh! Ja uni saabus taas ...

„Jah, tekksid komplikatsioonid, lisaks sepsis ja me olime sunnitud teda ka ise kunstlikus koomas hoidma, sest patsiendi kopsud ei tahtnud töötada. Lisaks veel palju, palju muud. Ta on veel väga nõrk, ilmselt tuleb veel haiglasse jääda, aga teie õnneks on karantiin möödas ja te saate teda kasvõi igapäevaselt külastada.“ Kuulsin kuidas minu läheduses vesteldi, aga ma ei näinud, ma ei suutnud silmi avad, kuigi tundsin et tahaks seda väga teha. Tundsin ennast elava laibana, kes on koormaks iseendale, meedikutele ja kogu universumile.

„Tänan sind, mu arm, et sa mind üksinda ei jätnud! Ei möödunud ühtegi päeva, mil ma ei oleks sinu peale mõelnud, su eest palvetanud, kaugreikit teinud. Nüüd on kõik möödas, sa pead ainult veel kosuma, armastus on kõige võimsam ravim ja positiivsus ka. See sa ju oled, mu maailma parim, armsam ja positiivsem inimene,“ tundsin ma ära oma abikaasa, kelle südamega lausutud sõnad ravisid mind terveks. Meedikuna, kes kaheteisttunniste tööpäevade lõpus lausa kokku kukkus, pidin viibima pikalt haiglaseinte vahel karantiinis, kuni see õudne pandeemia ka mind üles leidis ja lausa kaheks kuuks haigevoodisse aheldas.

Meditsiin ja alternatiivmeditsiin peavad käima käsikäes, nii oleks tervenemine tõhusam ja inimene saaks tagasi oma immuunsuse. Sest kui füüsis lapitakse meedikute poolt kinni, jääb vaim ravimata ja kurjad jõud pääsevad taas ligi. Vaid selline koostöö päästis meedikust Maila elu, kes põdes läbi raskekujulise koroonaviiruse koos ränkade tüsistustega. Aga tema abikaasa Rainer ei unustanud naist hetkeksi, karantiini ajal tegi ta oma armastatud abikaasale kaugreikit ning peale karantiini lausa elas Maila voodi kõrval, hoides käsi peal ning puhastades tšakraid.

See on ka vastus neile kõigile, kes uskusid naise lootusetus olukorras olevat ega andnud ta abikaasale mingitki lootust.

Nüüd nad on taas õnnelikult koos ja ootavad oma esimest beebit. Kas seda, kelle lailinat naine koomaseisundis kuulis?