Sellised raamatud nagu seda on Riina Kanguri lühiromaan "Ühe silmaga taevasse" mõjuvad väga negatiivselt, need ei anna midagi, pigem võtavad ja jätavad raamatut sulgedes nii negatiivse tunde, kui vähegi saab. Ma ei saanud öösel isegi magama jääda, sest mõtlesin, et milleks üldse selliseid romaane kirjutada, mis pole harivad ja on tohutult negatiivsed, hüplikud, laiali valguvad ja segased. Täiesti vastuvõetamatu raamat minu jaoks!
Algul arvasin, et ehk on autori näol tegu noore, kogematu emoplikaga, aga eksisin, selgus et Riina Kangur on aastates pedagoog. No ma ei tea. Mina olen saanud kaasa sellise teadmise, et positiivsus on edasiviiv jõud, mina on nii kasvatanud, olen ise selle mõttega kasvanud ja ka koolis rõhutati kaudselt seda. Aga tundub, et tänapäeval vist on asjad vastupidi. Ja ma olen nii kindel, et pedagoogi loomingu lugejad on enamasti õpilased. Selles raamatus ei ole küll midagi õpetlikku, midagi, mida õpilane peaks ellu kaasa saama, midagi mis harib. Kui see ongi mõne arvates õpetlik raamat, siis ma ei imesta, et iga aastaga üha enam maailm haiglasemaks muutub, inimesed suitsiidseks muutuvad või ...Ühesõnaga... see oleks nagu saatanakummardajate käsiraamat, sest sisu lihtsalt viitab sellele.
Andke mulle andeks, kui mu arvustus küünilisena tundub, aga ma kirjutan alati otse ja ausalt. Ja ma olen tundliku natuuriga inimene, ei salli julmust, vägivalda ja võikust. Seda see raamat tulvil just ongi.
Üks haige ema (ma ütleks et lausa skisofreenik), kelle abielu jookseb karile, võtab oma kaks tütart ja hakkab nendega metsades elama. Noorem tütar Esperanza on põhimõtteliselt jalutu, teda tuleb kanda. Nii magab ema koos kahe tütrega põhimõtteliselt lageda taeva all. Vahel saavad nad ettejuhtuvates majades öömaja, kus ema laseb ennast vägistada tütarde kuuldes ja nähes. See kõik on nii jälk ja vastik, öökima ajav. Kuidas küll saab nii, et mitte keegi ei kuule, ega näe, ei võta asja üles, ei teavita kedagi sellisest haigest emast, kes rikub ka oma laste elu. Armastusega pole siin küll midagi pistmist, pigem peab selline tegelane vihkama oma lapsi, kui ta nendega nii käitub. Tagatipuks tapab see ema ennast ära, tapab võikalt. Lapsed leiavad ta seisundis kus emal on ühe silma asemel tühi auk ja üks jalg puudub. Ema leinates sureb ka noorem tütar ning vanem tütar Horensia on kõige vastu apaatne, nagu ta haige emagi oli. Talle isegi meeldib see võigas vaatepilt. Lõpuks tüdrukute isa lükkab ema jalaga madalasse liivaauku, asetades Esperanza ema peale. Jälk, jälk, jälk! Ma ütlen jälk!
Kas on ka midagi positiivset? Nojah, emotsioone ju see raamat tekitas, küll vastakaid ja negatiivseid. Aga häiris ka see, et kogu raamat oli peaaegu 1 peatükk, vaid lõpu poole tulid mõneleheküljelised peatükid juurde. Et siis kokku 4 peatükki. Tundub nagu üle käe tehtud, sest minu nägemise järgi võinuks peatükke lausa 10 või enam olla.
Raamat on tohutult hüplik, ei saagi aru kes parasjagu oma muljeid jagab või mis üldse toimub. Pidevalt kõneldakse Atlandi ookeanist ja Vahemerest. Ootasin lugedes, et ehk on tegu üldse väljamaalasega, tütarde nimed sellised ja...aga ei, ei olnud. Pealegi oleks tahtnud tegelastega rohkem tuttavaks saada. Aga mis ma siin ikka seletan, tohutult negatiivne raamat. Mitte minu jaoks. Ja ma arvan, et ma enam selle autori teoseid ei loe ka. Lugege ise ja veenduge!
Rahva Raamatu lehelt:
Raamat
ÜHE SILMAGA TAEVASSE
Riina Kangur
Oma neljandas raamatus käsitleb autor purunenud perekonna probleeme, mahajäetud naise hingevalu ja laste neurootilist käitumist. Kõik, mis oli kord turvaline kodu laste lemmikmänguasjade, ema raamatu- ja plaadikoguga, on ühtäkki laiali pillutatud, prügimäele sattunud. Hingeliselt murdunud ema ei suuda üksinda toime tulla laste eest hoolitsemisega ega leia oma elus pidepunkti.
Varem on Riina Kangrurilt ilmunud pere- ja armastusteemalised romaanid “Janu ja igatsus” (2004), “Elisa” (2007) ja “Õnnekütt” (2009).
Oma neljandas raamatus käsitleb autor purunenud perekonna probleeme, mahajäetud naise hingevalu ja laste neurootilist käitumist. Kõik, mis oli kord turvaline kodu laste lemmikmänguasjade, ema raamatu- ja plaadikoguga, on ühtäkki laiali pillutatud, prügimäele sattunud. Hingeliselt murdunud ema ei suuda üksinda toime tulla laste eest hoolitsemisega ega leia oma elus pidepunkti.
Varem on Riina Kangrurilt ilmunud pere- ja armastusteemalised romaanid “Janu ja igatsus” (2004), “Elisa” (2007) ja “Õnnekütt” (2009).
| ISBN | 9789985658178 |
|---|---|
| Ilmumisaasta | 2010 |
| Keel | eestikeelne |
| Formaat | Pehmekaaneline |
| Lehekülgi | 124 lk |
| Mõõt | 205x140x11 (mm) |
| Kirjastus | EESTI RAAMAT |
| Lisamise aeg: | 08.11.2010 |
03. jaanuar. 2019.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar