Loetud sai Eduard Tüüri romaanitriloogia 3. raamat "Pianobaar Bizarre." Noh, ma ilmselt ei armasta eriti novellromaane, sest minu teadmiste põhjal see romaan koosnebki novellidest, iga uus novell on järgmine peatükk. Aga ju mõnele sobib ja lausa meeldib. Kahtlemata on kirjanik Tüüri näol tegu väga targa ja laia silmaringiga inimesega, aga kas klišeedest kubisev novellromaan just põnevust loob... kuidas kellelegi, minule kahjuks mitte. Olgu siis aus tunnistus ka, et ma enam ilmselt antud autori loomingut ei loe, sest tänaseks olen läbi lugenud 2 triloogia osa no ja üldse ei köida. Sõnavahtu ja kõike muud on rohkem, kui tahaks lugeda. Mõte jookseb liiva ja ma isegi kohati julgen väita, et kirjanik Tüür plagiateerib teisi teoseid või ütlusi. Võibolla ma eksin, aga no minu arust on nii. Vabandan otsekohesuse pärast, aga väga halb lugemine. Eks lugege ise, mina kiidukoori siia taustale laulma ei oota, sest ... Nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. „Pianobaar Bizarre“ on Eduard Tüüri absurdilähedaselt humoorika novellitriloogia viimane osa, mille kaante vahel kohtub esimese teose „Nägemine on nähtamatu“ (2016) minategelane teise köite, „Mamma Engalandi miraaži“ (2017), Juliusega, kes oli Roland. Kolmekesi kokku saavadki – ikkagi triloogia. Üllatudes, et igaühes elab mitu inimest. Ka selline, kes seda ei usu. Tema ennekõike.
Teose – milles puuduvad poolitatud lõigud või sõnad! – novellid ja laastud ei ole, nagu triloogia eelmisteski osades, süžeelt ajaldasa seotud, neid saab lugeda meelevaldses järjekorras – nagu ka triloogia eelmisi köiteid. 31. august 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar