KÕIK, MIS ÜTLEMATA JÄI - Kertu Kändla

Nagu ma eile mainisin, on luuleraamatutel minu öökapil alati eesõigus, nii ka alles eile soetatud raamatul "Kõik, mis ütlemata jäi." Tõsi küll, ma alles hiljuti avastasin Kertu Kändla luule, aga tundub nagu oleksin kogu aeg seda lugenud, tundnud ja tajunud, sest selles on väga palju oma(st). Need troobid, mida autor julgelt kasutab, on niivõrd õiges kohas, loovad erinevaid nüansse ning isegi kohatine kaootilisus suudab tema loomes luua tervi(kli)ku, sünnitada luuletuse, milles on ka kompa paigas. Nagu ikka romaanis, sest luuletus on ju miniromaan, milles on olulisel kohal, sissejuhatus, sisu ja ka lõpupuänt. Seega kirjanik Kändla teab, mida ta teeb. Ta on andekas. Ta on luuletaja või poetess, kuidas kellelegi meeldib. Ja ma ei väsi kordamast, et ohtralt metafoore kasutades ei sünni luule, kui puudub terviklikkus, aga siin on kõik olemas, paigas. Ja autor on oskuslikult peitnud ka nõrgemad (ilmselt talle armsamad ja omasemad) luuletused tugevamate vahele, nagu me kõik teeme, sest need tugevamad seinad seal ümber varjutavad ja loovad kujutletava "sisu" või luulelisuse ka sellele "armsakesele." Leheküljel 72 on sõna "haisting." Ma ei tea, kas see on autori väljamõeldis (siis oleks eeldanud et luuletuse lõpus on kaldkirjas sõna tähendus) aga minu jaoks kõlab see siin (kon)tekstis isegi sobivalt. Seega ma ei näe erilist vahet sõnadel "aisting" või "haisting" sest ma tõlgendan sõna "haistingut" haistmisaistinguna. Või siis kui tegu on apsakaga (kahe silma vahele jäänud veaga) on see pigem (komistus)kivi toimetaja kapsaaega, mitte autori. Apsakaid ikka juhtub, inimlik. Tegelikult toimetamise kohapeal tahaks veel küsida. Kuna tegu on luuleraamatuga siis miks osad tekstid on hoopis miniatuurina trükitud? Tegelikult ei tarvitse see toimetaja otsus üldse olla, pigem küljendaja. Aga ka proosaluule ja vabavärss vormindatakse tupladena. Sellisel juhul koosneb raamatu esimene pool siiski miniatuuridest. Mõtlemisainet veidike. Aga üldpilt on väga hea ja tegu on kahtlemata väga hea luuletajaga, minu lemmik noorautoriga, kuigi ma nüüd isegi ei tea kas kolme raamatu omanikku sobib enam noorautoriks nimetada. See on siis minupoolne elamus. Aitäh! Raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, kus teda ootavad veel sajad sama saatuses (pühendusega) raamatud ja lektüürid. Aitäh, armas poetess Kertu Kändla ja ootan põnevusega mida veel pakud! Tutvustus: Luulekogu „Kõik, mis ütlemata jäi” hõlmab elupilte ning tähelepanekuid, kätkedes minu Viljandis veedetud aega, kus kõik justkui alguse on saanud. See on minu kasvamise lugu, mis on läbi imbunud nii rõõmust kui ka kurbusest. Selles on igapäeva pihtimusi, kaduviku varje, mõtisklusi, inimhingede kuma ning hetki. Tõtt-öelda see on lihtsalt kulgemine läbi ajahetkede, mis on nii andnud kui ka võtnud, kuid aidanud ka väga palju leida ning märgata, luues minust selle, kes olen praegu. 20. jaanuar 2026. Vana-Rääma