Elav legend Viluvere Mowglist
Eestimaa külad ja metsad on täis põnevaid inimesi, kes reeglina leheveergudele ei satu. Täna teeme erandi ja piilume üht mõnusat vana talumajapidamist.
Ei ole raske arvata, kuhu ihkab linnas elav, maalt pärit inimene, kes tegelikult loomult on looduslaps. Ta ihkab maale ja vanasse, esiisade ehitatud sauna ihu ja hinge puhtaks pesema.
Pärnumaal, keset laanesid, Viluvere külas asub Oja talu. Mille lähiümbrusesse jäävad Tootsi ja Vändra alevik ning Kaisma küla. Sei kilomeetrit piki kruusateed sõites jõuad metsatallu, kus elab peremees kodanikunimega Viljo Lepp, keda sõbrad hellitavalt Mowgliks kutsuvad, eks ikka tuntud multifilmi järgi, ma arvan.
„Jah, ma olen siin tihti hommikuti karude ja rebastega tõtt vaadanud,“ muigab rõõmsailmeline peremees. Meenub legend Vändra metsa karudest.
Pärnumaal, keset laanesid, Viluvere külas asub Oja talu. Mille lähiümbrusesse jäävad Tootsi ja Vändra alevik ning Kaisma küla. Sei kilomeetrit piki kruusateed sõites jõuad metsatallu, kus elab peremees kodanikunimega Viljo Lepp, keda sõbrad hellitavalt Mowgliks kutsuvad, eks ikka tuntud multifilmi järgi, ma arvan.
„Jah, ma olen siin tihti hommikuti karude ja rebastega tõtt vaadanud,“ muigab rõõmsailmeline peremees. Meenub legend Vändra metsa karudest.
Loomad ravisid terveks
Mowgli on umbes neljakümneaastane meesterahvas, kes kannab vööl tääki, kuna metsas elades on see lausa vajalik. Kidura tervise pärast on ta palju haiglas ravil käinud, kuid nüüd metsatalus elades on see kõik minevik. Loodus on tõhusam ravi olnud aegade algusest, mõtlen endamisi. Uudistaja vastusele, kas ta lisaks karudele ja rebastele siin ka usse kohtab, vastab ta pikemalt irooniliselt: “Mine tõsta aiamaal kilet ja saad nendega kohe tuttavaks.“
Talu hoovi jõudes juhatab kiitsakas ja rõõmsailmeline Mowgli meid sadakond meetrit eemal asuvasse lambaaediku juurde, kus loomad värvilise elektrikarjuse taga usinasti rohtu söövad, kuid fotoaparaati nähes ennast meelsasti jäädvustama jooksevad.
Pisike, armas, rootsipunane talumaja on puhas ja korras, selle ühes tiivas asub loomalaut, nagu ikka vanades taludes. Loomalauda uksest astuvad uhkel sammul välja kuked ja kanad. Üks kukk kireb valjuhäälselt tervituseks, mille peale peremees vastab: “See rahutu kodulind teeb valel ajal äratust, seega saab temast mu järgmine praad.“ Kurb, aga tõsi, taludes kasvatataksegi loomi kõhutäiteks, mitte lemmikloomana.
„Ole hea, tule korra lauda ukse juurde,“ kutsub Mowgli mind. Juba ta astubki sealt välja, süles arglik jänes.
Talu ukse ees, kummirõnga sees kasvatab peremees piparmünti, mida ta võõrustajana ka lahkelt külalistele pakub. Maja kõrval asub põllumaa, ühes kasvuhoonetega. See särab ilma ühegi rohulibleta.
Aiamaa vahetus läheduses, aediku sees jooksevad ennast uudistaja fotoaparaadi ette jäädvustama neli põrsakest, kes aeg-ajalt rõõmsalt mudas püherdavad.
„Njäu, njäu,“ nühib oma vihmamärga kasukat mu jalgade vastu perekass, kes on kõigi sõber ja maiustab koos külalistega meelsasti piprast šašlõkiliha. Aga kurbade silmadega Kesk- Aasia päritolu perekoer vaatab traataiast nukra näoga. Ei ühtegi emotsiooni, mõtlen endamisi, kui kuulen Mowgli suust, et ta lukustas koera enne külaliste saabumist, kuna tegu on iseloomuga koeraga, kes talu kaitseb. Nii peabki, mõtlen endamisi ja jalutan aediku juurde. Koer ronib kuudist välja ja poseerib nagu kõik selle talu loomad. Edevad loomad, mõtlen ja jäädvustan.
Mowgli on umbes neljakümneaastane meesterahvas, kes kannab vööl tääki, kuna metsas elades on see lausa vajalik. Kidura tervise pärast on ta palju haiglas ravil käinud, kuid nüüd metsatalus elades on see kõik minevik. Loodus on tõhusam ravi olnud aegade algusest, mõtlen endamisi. Uudistaja vastusele, kas ta lisaks karudele ja rebastele siin ka usse kohtab, vastab ta pikemalt irooniliselt: “Mine tõsta aiamaal kilet ja saad nendega kohe tuttavaks.“
Talu hoovi jõudes juhatab kiitsakas ja rõõmsailmeline Mowgli meid sadakond meetrit eemal asuvasse lambaaediku juurde, kus loomad värvilise elektrikarjuse taga usinasti rohtu söövad, kuid fotoaparaati nähes ennast meelsasti jäädvustama jooksevad.
Pisike, armas, rootsipunane talumaja on puhas ja korras, selle ühes tiivas asub loomalaut, nagu ikka vanades taludes. Loomalauda uksest astuvad uhkel sammul välja kuked ja kanad. Üks kukk kireb valjuhäälselt tervituseks, mille peale peremees vastab: “See rahutu kodulind teeb valel ajal äratust, seega saab temast mu järgmine praad.“ Kurb, aga tõsi, taludes kasvatataksegi loomi kõhutäiteks, mitte lemmikloomana.
„Ole hea, tule korra lauda ukse juurde,“ kutsub Mowgli mind. Juba ta astubki sealt välja, süles arglik jänes.
Talu ukse ees, kummirõnga sees kasvatab peremees piparmünti, mida ta võõrustajana ka lahkelt külalistele pakub. Maja kõrval asub põllumaa, ühes kasvuhoonetega. See särab ilma ühegi rohulibleta.
Aiamaa vahetus läheduses, aediku sees jooksevad ennast uudistaja fotoaparaadi ette jäädvustama neli põrsakest, kes aeg-ajalt rõõmsalt mudas püherdavad.
„Njäu, njäu,“ nühib oma vihmamärga kasukat mu jalgade vastu perekass, kes on kõigi sõber ja maiustab koos külalistega meelsasti piprast šašlõkiliha. Aga kurbade silmadega Kesk- Aasia päritolu perekoer vaatab traataiast nukra näoga. Ei ühtegi emotsiooni, mõtlen endamisi, kui kuulen Mowgli suust, et ta lukustas koera enne külaliste saabumist, kuna tegu on iseloomuga koeraga, kes talu kaitseb. Nii peabki, mõtlen endamisi ja jalutan aediku juurde. Koer ronib kuudist välja ja poseerib nagu kõik selle talu loomad. Edevad loomad, mõtlen ja jäädvustan.
Saunamõnud nagu vanasti
Jalutan paljajalu mööda vihmamärga, kaunilt niidetud muru vana, kuid töökorras kooguga kaevu juurde ja sealt edasi kiigele mõtteid mõlgutama, kui kuulen peremeest vestlemas sauna taga olevast tiigist. „Sauna taga, tiigi ääres...“ ümisen tuttavat viit. Vihmapiisad paitavad mu märgi juukseid, nagu tihti lapsepõlves.
Saunamaja ees paitab silmi vana pesupali, mis pidavat isegi veel vett pidama. Nostalgia. Sauna uksest sisse astudes tunnen tuttavat pinutaguse lõhna ja silma jääb vanaaegne Riga pesumasin, millega sai kunagi ise ka saunas pesupäeval pesu pestud. Ohkan rõõmust ja lähen saunakööki. Pliidilt vaatab vastu vana pada, milles vesi on juba kuum. Avan lavaruumi ukse ning näen ehedat ja aegumatut saunainterjööri, ühes iidse lava ja hiigelsuure puukulbiga, millega kuuma vett kerisele visatakse. Võtan keevat vett ja ulatan saunalistele.
Lahkudes jäid meid saatma kurvasilmne perekoer ja lahke Viluvere Mowgli naeratus.
„Kuni su küla veel elab, elad sina ka...“ ümisen vana tuttavat viit, tänan ja lahkun.
Jalutan paljajalu mööda vihmamärga, kaunilt niidetud muru vana, kuid töökorras kooguga kaevu juurde ja sealt edasi kiigele mõtteid mõlgutama, kui kuulen peremeest vestlemas sauna taga olevast tiigist. „Sauna taga, tiigi ääres...“ ümisen tuttavat viit. Vihmapiisad paitavad mu märgi juukseid, nagu tihti lapsepõlves.
Saunamaja ees paitab silmi vana pesupali, mis pidavat isegi veel vett pidama. Nostalgia. Sauna uksest sisse astudes tunnen tuttavat pinutaguse lõhna ja silma jääb vanaaegne Riga pesumasin, millega sai kunagi ise ka saunas pesupäeval pesu pestud. Ohkan rõõmust ja lähen saunakööki. Pliidilt vaatab vastu vana pada, milles vesi on juba kuum. Avan lavaruumi ukse ning näen ehedat ja aegumatut saunainterjööri, ühes iidse lava ja hiigelsuure puukulbiga, millega kuuma vett kerisele visatakse. Võtan keevat vett ja ulatan saunalistele.
Lahkudes jäid meid saatma kurvasilmne perekoer ja lahke Viluvere Mowgli naeratus.
„Kuni su küla veel elab, elad sina ka...“ ümisen vana tuttavat viit, tänan ja lahkun.
Margit Peterson
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar