Üht laulu sull` tahaksin laulda...

  Fantastiline!
Eile käisime (koos Heli Künnapasega)Pala raamatukogus esinemas ja meile kingiti Anna Haava luulevihik! Kusagil 30 aastat tagasi oli just poetess Anna Haava minu lemmik. Osad tema luuletused võin peast ette lugeda ka läbi une.

  2004. aastal on Pala Kultuurimaja andnud poetessi 140. sünniaastapäevaks välja luulevihiku "Üht laulu sull`tahaksin laulda..."

  Mööda Vooremaad sõites jäi mulle silma Kodavere silt ja ma ei osanud seda just Anna Haavaga seostada, kuid alateadvuses oli see nimi kuidagi erilisel kohal. Nüüd sain siis sellele vastuse. Just Pala vallas ja Kodavere külas on Anna Rosalie Haavakivi sündinud. Teadsin seda tegelikult juba ju lapsena. Aga poetess koduradadel seigeldes ei meenunud kohe.

   Siiani ei saa ma üle ega ümber Anna Haava luulest, sest see on liiga oma. Ja omada tema luulevihikut, see on ikka ülihea tunne. Lugesin selle küll läbi, aga öökapile ta jääb, sest ta on jääv. Aitäh, armas Anu selle imelise kingi eest!

Vikipeedia kõneleb:

Anna Haava

Anna Haava (sünnilt Anna Rosalie Haavakivi (Hawwakiwwi)^[1] 15. (3.) oktoober 1864 Kodavere kihelkond, Pala vald,^[1]Haavakivi veskitalu – 13. märts 1957 Tartu) oli eesti luuletaja, libretist ja tõlkija.

Sisukord

  [peida] 

• 1 Elukäik
• 2 Teosed
• 3 Tunnustused
• 4 Viited
• 5 Kirjandus
• 6 Välislingid

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Isa Joosep Haavakivi (1836–1891) kosis 1860. aastal naiseks Sohvi Janasti, kes oli pärit Punikverest. Annal oli vanem õde Elisabet (1860–1893) ja noorem vend Rudolf (1870ndad–1950).

Ta kasvas üles hästitoimivas talus, kus oli palju loomi ja kus elas peale oma pere ka sugulasi ja abitöölisi. 1869. aastaks oli kogutud raha 700 rubla, et talu päriseks osta, kuid pettuse läbi sai selle omanikuks hoopis isa Joosepi õemees.

Anna isa osales rahvusliku liikumise üritustel, esimesel üldlaulupeol Tartus ja Vanemuise seltsi kõnekoosolekutel. Kodus oli lugemisvaraks nii raamatuid kui ajalehti, nt Jannseni Sannume-toja, Eesti Postimees. Isa Joosep luges teistele ette „Kalevipoega“ ning oskas mängida viiulit.

Aastal 1873 alustas Anna 9-aastaselt kooliteed Pataste mõisas avatud ettevalmistava õppekavaga saksakeelses erakoolis. Edasi õppis ta Tartus pr. Hoffmanni erakoolis Peterburi tänavas, Gildi tänava väikeses tütarlastekoolis ning 1880–1885 Tartu kõrgemas tütarlaste koolis, kust sai kodukooli õpetaja diplomi. Neis saksa õppekeelega koolides õppides kasutas Anna perekonnanime Espenstein.

Ta töötas Tartus lasteaiaõpetajana ja astus 1885. aasta suvel Postimehe toimetaja K.A. Hermanni laulukoori. Seal sai alguse sõprussuhe Jaan Lellepiga.

Kui 1886. aasta suvel suri Lydia Koidula, ilmus Postimehes varjunime „Üks Eesti neiu“ all luuletus „Koidulale“. See oli Anna esimene trükis avaldatud luuletus. Edaspidi ilmusid tema luuletused pseudonüümi Anna Haava all.

1887 lõi Peterburis õppiv noor orelikunstnik Miina Hermann (Härma) esimesed viisid Anna Haava luuletustele.

1888 ilmus 23-aastase Anna Haava esimene luulevihik „Anna Haava. Luuletused I“, 1890 „Luuletused II“ ja 1897 „Luuletused III“.

1891–1898 olid Annale väga rasked aastad, rahaline seis oli vilets, tervis halvenes, tuli matta mitmeid lähedasi (isa, 33-aastane õde, isa õe pere, ema). Suri ka J. Lellep. Anna töötas Berliinis ja Venemaal diakonissiasutustes põetajana ja vaestekooli õpetajana, viibides ajuti Eestis tööd otsides ja lähedasi hooldades.

1899 hakkas temalt ajakirjanduses tasapisi taas luuletusi ilmuma (Postimehes, Lindas). Tervis oli ülepingetest siiski vilets ja 1904–1905 viibis ta ravil Tartu Närvikliinikus. Pärast seda alustas vabakutselise kirjaniku elu Tartus. Haava sai töökoha Postimehe toimetuses, kus hakkas tegema tõlketöid ajalehe kirjanduslisade jaoks. Samuti hakkas ta eestindama teoseid maailmakirjandusest. Haaval ilmus veel mitu luulekogu.

Ta elas kasinat elu, jäi elu lõpuni üksikuks ja tal ei olnud lapsi. Alles 75. sünnipäevaks 1939. aastal sai seni ühest üürikambrist teise kolinud Anna Haava Tähtvere pargi lähedal Koidula tänavale isikliku korteri, mille kinkis talle juubeli puhul Tartu linnavalitsus. 1954 toimusid luuletaja 90. sünnipäeva puhul suured pidustused Tartu Ülikooli aulas.

Anna Haava suri 92-aastaselt 13. märtsil 1957 ja ta maeti Tartu Maarja kalmistule.

Aastal 2006 avati Jõgevamaal Assikvere seltsimajas Anna Haava mälestustuba^[2].

Anna Haava haud, Tartu Maarja kalmistul

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

• 1888 luulekogu „Anna Haava. Luuletused I“
• 1890 luulekogu „Luuletused II“
• 1897 luulekogu „Luuletused III“
• 1900 mõttesalmide kogu "Peotäis tõtt"
• 1906 luulekogu „Lained“
• 1910 luulekogu „Ristlained“
• 1911 proosaraamat „Väikesed pildid Eestist“
• 1913 luulekogu „Põhjamaa lapsed“
• 1920 luulekogu „Meie päevist“
• 1924 luulekogu „Anna Haava luuletuskogu“ (eelneva seitsme luulekogu põhjal)
• 1930 luulekogu „Siiski on elu ilus“
• 1935 luulekogu „Laulan oma eesti laulu“
• 1954 valikkogu „Luuletused“ (pluss lisa „Järelpõiming“)

Valikkogu "Nõmmelill" 1964

"Väike luuleraamat" 1968

Aastal 1996 ilmus Anna Haava valikkogu "Laulan oma eesti laulu" (ER, Tallinn, 384 lk; lk 371–379 koostaja Silvia Nagelmaa järelsõna "Aktsente Anna Haava luulest").

Aastal 2006 ilmus Anna Haava kaua käsikirjas seisnud mälestusteraamat "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest" (Ilmamaa, Tartu, 464 lk; järelsõnana on avaldatudJulius Mägiste "Mälestuskilde Anna Haavast ja tema perekonnast").

Aastal 2008 ilmusid Anna Haava kogutud luuletused "Luule" (ligi 700 luuletust; järelsõna: Doris Kareva, SE & JS, Tallinn, 576 lk).

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

• Eesti NSV rahvakirjanik 1954

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

1. ↑ ^{Siirdu üles(vaadatud 07.06.2013)}

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

• Villem Ridala, "Anna Haava. 50-aastase sünnipäeva puhul". Ajakirja Eesti Kirjandus lisa, Tartu 1914, 84 lk;  uustrükk Grünthal-Ridala raamatus "Tõu küsimus", Ilmamaa, Tartu 2014, lk 290–382
• Julius Mägiste, "Mälestuskilde Anna Haavast ja tema perekonnast" – Tulimuld 1954, nr 4, lk 204–213
• Eesti kirjanduse ajalugu, III köide, ER, Tallinn 1969, lk 81–99 (peatüki autor Ello Säärits)
• Paul Rummo, "Inimlikku Anna Haavast" – Looming 1964, nr 10, lk 1549–55 ja Paul Rummo raamatus "Mitme laulu lood", ER, Tallinn 1969, lk 54–65
• Paul Rummo, "Anna Haava sõjapaos" – Keel ja Kirjandus 1972, nr 11 ja Paul Rummo raamatus "Kirjatähe kammitsas", ER, Tallinn 1977, lk 197–202
• Toomas Haug, "Anna Haava teine olemine" – Sirp ja Vasar 19. oktoober 1984
• Rein Põder, "Armastuse hääl", ER, Tallinn 1996, lk 179–215 (näidend "Kanarbik", kus on tegelasteks Anna Haava, Juhan Luiga, Aino Kallas ja Juhan Liiv)
• Ello Säärits, "Anna Haava. Elu ja loomingu lugu". Eessõna: Hando Runnel. Sari Eesti kirjanikke, Ilmamaa, Tartu 2007, 128 lk; ISBN 9789985772355
• "Rändaja Anna. Anna Haava kirjad Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale". SE&JS, Tallinn 2014, 206 lk; ISBN 9789949954742

  Lisaks jäi meile silma teisigi teeviitasid. Näiteks C.R.Jakobson jne...Huvitav on see, et mina olin siiani seotanud Carl Robert Jakobsoni just Viljandi, Sakala ja Kurgjaga, kuid tuleb välja, et ka tema juured ulatuvad Vooremaale...Ilmselt õppisin ma kooli ajal kas ikka õpetajale või ma lihtsalt ei mäletanud seda ja nüüd mööda Jaksobsoni "kodumaad" sõites kerkis see kõik päevakorda. Kahjuks oli juba õues sügispime ja me ta kodukohta ei külastanud.




Vikipeedia räägib:

Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja; 26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja) oli Eestiühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog.

Sisukord

  [peida] 

• 1 Noorusaastad
• 2 Teoseid
• 3 Personaalia
• 4 Viited
• 5 Välislingid

Carl Robert Jakobson

Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja; 26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja) oli EestiNoorusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam Jakobson. Natalie Auguste Johanson-Pärna oli tema õde ja Eduard Magnus Jakobson oli tema vend.

Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 1856–1859 õppis taValgas Cimze seminaris.

Aastatel 1859–1862 oli Jakobson isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumiülemkooliõpetaja kutse.

Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht.

Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.

1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna.

1871 asus Jakobson elama Tallinna, kuid ei saanud ka seal luba eestikeelse ajalehe asutamiseks.

1872–1874 töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana.

1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Nendes seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.

Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema lähemad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse.

1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.

C. R. Jakobsoni "Kooli Lugemise Raamat", I osa (1867).

Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu "Teadus ja Seadus põllul" (I osa 1869) ning raamatud "Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874), "Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad" (1876), "Sakala Kalender põllumeestele" (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.

Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema "Kooli Lugemise Raamatu" (3 osa; 1867–1876) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka "Uus Aabitsaraamat..." (1867), "Veikene Geograafia" (1868) ja tütarlastekoolide lugemik "Helmed" (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.

 Pikemalt artiklis Carl Robert Jakobsoni esimene isamaaline kõne

Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud "Wanemuine Kandle healed" (2 vihku,1869–1871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu "C. R. Linnutaja laulud"; 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust.

Kõik Jakobsoni teosed avaldati uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.

Jakobson haigestus 1882. aasta kevadtalvel kopsupõletikku (eestlased kahtlustasid tapmist arsti poolt, sest kuidas siis nii suur, tugev ja terve mees võis surra loomulikku surma). C. R. Jakobson on maetud perekonnakalmistule Kurgjal. Tema lesk ja tütred kuulusid Vändra saksa kogudusse.^[1]. Aastal 1948 avati Kurgjal tema tegemiste jäädvustamiseks muuseum.

1956. aastal anti Viljandi 1. Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi. 2012. aastast kannab kool nime Viljandi Jakobsoni Kool. Aastatel 1992–2010 kaunistas tema portree Eesti suurimat, 500-kroonist rahatähte. C. R. Jakobsoni nime kannavad tänavad paljudes Eesti linnades ja väiksemateski asulates.

Carl Robert Jakobsoni skulptuur Viljandi kesklinnas, sügis 2010

1957. aastal püstitati Jakobsoni mälestussammas Torma kooli juurde (skulptor Roman Haavamägi, 1993. aastal avati monument ka Viljandis (kujur Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal).

Eesti Telefilm on teinud dokumentaalfilmi "Carl Robert Jakobson" (režissöör Mati Põldre, 1982).

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

• Valitud teosed I-II, koostanud Rudolf Põldmäe, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

• "C. R. Jakobson ja tema ajastu" (artiklikogumik), koostanud Ea Jansen, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957
• Ea Jansen, Rudolf Põldmäe, "Carl Robert Jakobson". Lühimonograafia, sari Eesti kirjamehi, Eesti Raamat, Tallinn 1968
• Ea Jansen, "C. R. Jakobsoni "Sakala"", Eesti Raamat, Tallinn 1971
• Rudolf Põldmäe, "C. R. Jakobsoni teedest ja töödest". Eesti Raamat, Tallinn 1985
• Ea Jansen, "Carl Robert Jakobson muutuvas ajas", Eesti Raamat, Tallinn 1987
• Herbert Laidvee, "Carl Robert Jakobsoni bibliograafia 1863–1980", 1991
• Jänkimees. Saatus, mille määras laulupidu. Uus Eesti, 23. juuni 1938, nr 170, lk 8.
  • T. Rebane. Veel jüriööst ja Jakobsonist. Uus Eesti, 30. juuni 1938, nr 176, lk 13.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

1. Siirdu üles↑ Ev. J. V. Kurgja perenaise kirstu juures. Rahvaleht, 1. märts 1940, nr. 52, lk.

29. okt. 2015.a.

Mai

Pildid, videod ja helifailidCommonsis: Carl Robert Jakobson