neljapäev, 9. veebruar 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum




    8.peatükk

  „Tilde, ma tahan piima juua. Või teeks kohvi? Kuidagi jube väsimus on ja mingi ärevus ka, mitte just hea ärevus. Ja see ei ole kindlasti sellest tingitud, et Trevor ootamatult ära sõitis. See on hoopis mingi muu tunne, mitte meeldiv. Ja see ei ole tekkinud täna. Miks minuga kogu aeg nii on, et tunnen just halbu asju kusagile nädalajagu päevi ette? Kas ma olen nõid?“ ei suutnud Maris ühe koha peal istuda, küll käis ta trepilt hoovi kiikamas, küll loendas vana palkmaja palke, küll kruttis raadiot ühelt kanalit teisel, küll näppis telefoni.
  „Mäletad, kui sa alles väike olid, umbes nelja või viie aastane. Siis sa tunnetsid juba seda ette mil vanemad sulle järgi tulema hakkasid. Kui isa sind ükskord minu juurde tõi, väites, et nad lähevad emaga kaheks nädalaks reisile, tundsid sa ette isegi kellaaja mil isa sulle järgi tuleb? Siis selgus, et su emal ja isal oli tekkinud erimeelsus ja isa veetis võõrsil vaid nädala. Koju naastes tuli ta sulle kohe järele. Mina arvan, et sul on oma vanematega tugev vereside ja telepaatia, sellepärast tunnedki asju ette. See järgi tulemine ei olnud ka sulle just meeltmööda, muudkui leidsid põhjuseid, et saaksid minu juurde pikemaks ajaks jääda. Ma küll ei oska öelda miks sa just halbu asju ette tunned aga minu arvates on see hea, sest need hoiatavad sind. Arvan, et sul on üks suur ja armas Kaitseingel, kes ei lase sinuga halba juhtuda.“ jutustas Tilde.
  „Sedand küll, aga tegelikult see kõik häirib mind, õigemini häirib mu elu. Need signaalid või tundmused ei lase mul öösel ka korralikult magada, niikui külge pööran, kaob uni. Ja siis ma muudkui mõtlen ja mõtlen, mõtlen üle. Hakkan maha suruma neid nägemusi ja seda rohkem kimbatusse satun. Mitu tundi läheb aega uuesti uinumine. Ja siis vähkren voodis ja vaatan iga natukese tagant kella, et sisse ei magaks. Miks ma ei võiks häid asju ette näha ja tunda? Näiteks tunneksin ette millal on õige aeg bingoloto pilet osta ja siis võidaksin. Miks on üldse elus nii, et paljud inimesed tunnevad just halbu asju ette, aga ikkagi halva tulemist ära hoida ei saa? „ ei mõistnud Maris.
  „Küllap on see juba looduse poolt paika pandud, et just negatiivsed nägemused leiavad tee meie juurde. Kui me tunneksime ainult häid asju ette, siis tunduks, et elu ongi vaid postiivne. Siis me ilmselt ei oskaks arvatagi, et on olemas ka neurtaalsed ja negatiivsed tundmised või nägemused. Ja siis oleks ikka väga kurb kui korraga peame pettuma kõigis ja kõiges. Ma usun, et vanajumal on nägemuste ja tundmustega mestis ja just tema on see kes hoiab ja kaitseb meid suuremate krahhide eest, kuid väiksed eksimused tulevad ainult kasuks, sest kui poleks vigu ja eksimusi, muutuksime laisaks ja mugavaks ja ei õpiks eluga paremini hakkama saama. Elus peab kõik tasakaalus olema. Mis juhtub kaaludega, no, pean silmas rippkaalusid, kui asetad ühe peale raskema koorma ja teisele kergema? Varitseb oht maha kukkuda. Kui me elaks ainult positiivses maailmas, varitseks ka meid oht kukkuda negatiivsuse sülle ja siis oleks me abitud nagu beebid, kes ei suuda ennast kaitsta. Kui inimene omandaks ainult positiivsed kogemused elust, oleks ta omadega ummikus. Iga eksimus ju teeb meid tugevamaks ja paneb mõtlema. Paneb tegeutsema nii, et me uuesti samasse ämbrisse ei astuks. Minu meelest on hullem see, kui me näeme maailma ainult positiivsetes toonides ja ei suuda ennast kaitsta halli ühiskonna eest. Kui oled nägija, peaks nägema kõike. Selleks tuleb õppida ka läbi roosade prillide maailma tumedamat varjukülge nägema. Tegelikult inimene õpibki kogu elu. Kui ta oleks sündides tark valmis, ei eksiteeriks meil koole ega midagi. Siis poleks üldse paljudel asjadel mõtet. Aga õnneks vanajumal enne ikka mõtles, kui inimese lõi. Mõtles pilk tulevikku suunatud. Just tema oli see kes ühiskonna ja inimesed oma kaitsva tiiva alla võttis. Iseasi on see, kui inimene ei tunnista teda, ei lase ennast aidata. Jumal on ainult üks, neid ei ole mitu, nagu kipuvad erinevad usulahud seda tõlgendama. Jumal andis meile kõigile ühesugused õigused, kuid me kõik oleme erinevad ning osad meist ei kasuta seda mida ülevalt antud on, vaid elab üle oma võimete, püüdes üle hüpata oma varjust, mis on võimatu. Sestap, kallis Maris, võtame elu nii nagu meile ta antud on ja jääme ikka iseendiks, olgugi, et elu vahel loobib selliseid kaikaid kodaratesse milliseid sealt kätte enam ei tarvitse saadagi. Või kui selleks võimalus avaneb, muutuvad ratta kodarad kõlbmatuks ja ratas ei täida enam oma funtsiooni. Vaid remont aitab. Ka inimest aitab vahel vaid remont, või vaimne avanemine. Sestap armastan ma alati korrata kuldseid sõnu-ära iial ütle iial!“ unustas Mathilde ennast jutustama.
  Esimest korda elus tundus Tilde jutt Marisele veider. Maris arvas, et memm tahab ehk tema mõtteid mujale viia. Tegelikult Maris ise alustas selle teemaga, aga talle näis, et memm astub oma jutuga teemast kõrvale. Samas oli tal tohutu austus vanatädi vastu, sest vanatädi Tilde oli alati tema jaoks olemas. Alati! Mitte kunagi ei keelanud ta Marisel endale külla sõita. Isegi ette teatama ei pidanud, memm ei näidanud talle kunagi ust. Tegelikult olid nad taadiga ka väga lähedased. Ehk siis Tilde kunagise abikaasa Johannesega, kes täna küll jälgib oma lähedaste tegevusi pilvepiirilt. Taat oli just see kes salamisi Marisele taskuraha andis, ja seda igal päeval, kuigi nende talu juures poodi ei olnud ja tüdruk poes käia ei saanud. Maris oli vahel vanakestel külas lausa kuu aega jutti ja koju naastes oli ta päris rikas, kuid peitis oma raha koduste eest, sest kartis noomida saada. Tegelikult Maris kogus raha ühe oma lemmikeseme tarvis, mida ta ammu igatses aga vanemad talles seda ei võimaldanud. Kui ükskord tüdruk kohalikust poest jalgrattaga koju sõitis, olid vanemad väga kurjad, arvates, et Marisel on näpumood juurde tulnud. Marise ema võttis lapse ja ratta käekõrvale ning läks seda poodi tagasi viima. Poemüüja vaatas naist jahmunud näoga ja samal ajal oli just poe uks lahti ning kõik alevi moorid ukse taga piimasabas. Jutt Marise pikkadest näppudes levis kulutulena ning tüdruk jäeti koduaresti. Kui Maris oli poolteist päeva koduarestis olnud, külastas juhtumisi neid vanatädi mees Johannes, kes tuli alevisse arsti manu. Kui taat intsidendist kuulis, läks ta poodi ja tõi ratta sealt koju tagasi. Kuna Marise vanemad poleks iial lubanud, et lapsel nii palju taskuraha on, puges taat hädavale taha ja ütles, et see on Marisele tulevase sünnipäeva puhul kingitud. Maris vaatas küll taati jahmunud näoga ja oli isegi veidi pettunud, sest kartis kingitusest ilma jääda, kuid leppis olukorraga, et nüüd pääseb vähemalt koduarestist. Alles kuu aega hiljem sai ta taadi käest teada, et taat luiskas ta vanematele just Marise heaolu huvides. Aga kibekiirelt tegi ta lemmiklapsele ka selgeks, et valetada ei tohi. Et tema tegi seda Marise pärast, kuna tal oli lihtsalt tüdrukust kahju. Taat oli Marisesse nii kiindunud, et erimeelsuste ja ebamugavuste vältimiseks tegi ta tüdrukule pangakonto ja hakkas sinna iga kuu raha kandma, et Maris 18 aastaseks saades saaks endale taadilt kopsake summa, nagu elukindlustuse või kindlustuse iseseisvasse ellu. Siis ju vanemad ei saanud keelata selle raha vastu võtmist. Ja see ei tähendanud, et Maris poleks enam taadi käest sulli saanud, ikka sai, aga vähem ja harvemini.
  „Ma kuulen auto hääli. Oot, lähen vaatan. Minu vanad kõrvad mind ei peta, sest siin metsavaikuses olen harjunud ka vaikust kuulama. Mind on selle pärast välja naerdud, aga ma kuulen vaikust, see heliseb.“ läks memm majast välja.
  Mõne hetke pärast oligi auto hoovis, Trevor saabus. Ta tormas memme teretamata autost välja ja hakkas mööda hoovi ringi tuhisema. Kirus midagi suurel häälel ja ei olnud mitte sõbraliku olekuga. Memm sai aru milles asi, kuid ta ei julenud sekkuda.
  „Trevor, kallis, ma olen nii õnnelik, et tagasi tulid!“ jooksis Maris talle sülle. Tervitamsie asemel jäi noormees külmaks ja apaatseks. Ta pilk on juhm. Maris polnud sellist Trevorit enne näinud.
  „Jajah! Kuule, ega sa mu telefoni juhtumisi siit leidnud ei ole?“küsis ta lõppeks.
  „Ei, aga ühe kena noormehe leidsin küll siit!“ naljatas Maris ja nurus Trevorilt musi, kuid viimane keeras pea, lükkas Marise eemale ja hakkas autosse minema.
  „Oota nüüd, Trevor!“ karjus Maris, kuid noormees käivitas juba auto ja hakkas sõitma. Alles siis tõstis Maris käe püsti ja lehvitas Trevori telefoni. Noormees tagurdas ja jättis hoovi sellised jäljed maha, nagu oleks metsaveomasin need sinna unustanud. Ta tuli autost välja, tänas Marist, andis tüdrukule külma suudluse otsmikule ja kadus, nagu poleks teda olnudki. Maris jäi nõutult keset hoovi seisma ja ta silmadest valgusid pisarad, mis ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Maris tundis ennast maailma õnnetuima inimesena. Kuigi lemmimtädi oli temaga koos seal metsada vahel, kartis neiu, et on oma kallima kaotanud. Ta kartis, et Trevor väsis temast ja nende platoonilisest suhtest ning leidis uue kallima. Maris varises kokku.

9. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar