8.peatükk
„Tilde, ma tahan piima juua. Või teeks kohvi? Kuidagi jube
väsimus on ja mingi ärevus ka, mitte just hea ärevus. Ja see ei
ole kindlasti sellest tingitud, et Trevor ootamatult ära sõitis.
See on hoopis mingi muu tunne, mitte meeldiv. Ja see ei ole tekkinud
täna. Miks minuga kogu aeg nii on, et tunnen just halbu asju
kusagile nädalajagu päevi ette? Kas ma olen nõid?“ ei suutnud
Maris ühe koha peal istuda, küll käis ta trepilt hoovi kiikamas,
küll loendas vana palkmaja palke, küll kruttis raadiot ühelt
kanalit teisel, küll näppis telefoni.
„Mäletad, kui sa alles väike olid, umbes nelja või viie
aastane. Siis sa tunnetsid juba seda ette mil vanemad sulle järgi
tulema hakkasid. Kui isa sind ükskord minu juurde tõi, väites, et
nad lähevad emaga kaheks nädalaks reisile, tundsid sa ette isegi
kellaaja mil isa sulle järgi tuleb? Siis selgus, et su emal ja isal
oli tekkinud erimeelsus ja isa veetis võõrsil vaid nädala. Koju
naastes tuli ta sulle kohe järele. Mina arvan, et sul on oma
vanematega tugev vereside ja telepaatia, sellepärast tunnedki asju
ette. See järgi tulemine ei olnud ka sulle just meeltmööda,
muudkui leidsid põhjuseid, et saaksid minu juurde pikemaks ajaks
jääda. Ma küll ei oska öelda miks sa just halbu asju ette tunned
aga minu arvates on see hea, sest need hoiatavad sind. Arvan, et sul
on üks suur ja armas Kaitseingel, kes ei lase sinuga halba juhtuda.“
jutustas Tilde.
„Sedand küll, aga tegelikult see kõik häirib mind, õigemini
häirib mu elu. Need signaalid või tundmused ei lase mul öösel ka
korralikult magada, niikui külge pööran, kaob uni. Ja siis ma
muudkui mõtlen ja mõtlen, mõtlen üle. Hakkan maha suruma neid
nägemusi ja seda rohkem kimbatusse satun. Mitu tundi läheb aega
uuesti uinumine. Ja siis vähkren voodis ja vaatan iga natukese
tagant kella, et sisse ei magaks. Miks ma ei võiks häid asju ette
näha ja tunda? Näiteks tunneksin ette millal on õige aeg bingoloto
pilet osta ja siis võidaksin. Miks on üldse elus nii, et paljud
inimesed tunnevad just halbu asju ette, aga ikkagi halva tulemist ära
hoida ei saa? „ ei mõistnud Maris.
„Küllap on see juba looduse poolt paika pandud, et just
negatiivsed nägemused leiavad tee meie juurde. Kui me tunneksime
ainult häid asju ette, siis tunduks, et elu ongi vaid postiivne.
Siis me ilmselt ei oskaks arvatagi, et on olemas ka neurtaalsed ja
negatiivsed tundmised või nägemused. Ja siis oleks ikka väga kurb
kui korraga peame pettuma kõigis ja kõiges. Ma usun, et vanajumal
on nägemuste ja tundmustega mestis ja just tema on see kes hoiab ja
kaitseb meid suuremate krahhide eest, kuid väiksed eksimused tulevad
ainult kasuks, sest kui poleks vigu ja eksimusi, muutuksime laisaks
ja mugavaks ja ei õpiks eluga paremini hakkama saama. Elus peab kõik
tasakaalus olema. Mis juhtub kaaludega, no, pean silmas rippkaalusid,
kui asetad ühe peale raskema koorma ja teisele kergema? Varitseb
oht maha kukkuda. Kui me elaks ainult positiivses maailmas, varitseks
ka meid oht kukkuda negatiivsuse sülle ja siis oleks me abitud nagu
beebid, kes ei suuda ennast kaitsta. Kui inimene omandaks ainult
positiivsed kogemused elust, oleks ta omadega ummikus. Iga eksimus ju
teeb meid tugevamaks ja paneb mõtlema. Paneb tegeutsema nii, et me
uuesti samasse ämbrisse ei astuks. Minu meelest on hullem see, kui
me näeme maailma ainult positiivsetes toonides ja ei suuda ennast
kaitsta halli ühiskonna eest. Kui oled nägija, peaks nägema kõike.
Selleks tuleb õppida ka läbi roosade prillide maailma tumedamat
varjukülge nägema. Tegelikult inimene õpibki kogu elu. Kui ta
oleks sündides tark valmis, ei eksiteeriks meil koole ega midagi.
Siis poleks üldse paljudel asjadel mõtet. Aga õnneks vanajumal
enne ikka mõtles, kui inimese lõi. Mõtles pilk tulevikku suunatud.
Just tema oli see kes ühiskonna ja inimesed oma kaitsva tiiva alla
võttis. Iseasi on see, kui inimene ei tunnista teda, ei lase ennast
aidata. Jumal on ainult üks, neid ei ole mitu, nagu kipuvad erinevad
usulahud seda tõlgendama. Jumal andis meile kõigile ühesugused
õigused, kuid me kõik oleme erinevad ning osad meist ei kasuta seda
mida ülevalt antud on, vaid elab üle oma võimete, püüdes üle
hüpata oma varjust, mis on võimatu. Sestap, kallis Maris, võtame
elu nii nagu meile ta antud on ja jääme ikka iseendiks, olgugi, et
elu vahel loobib selliseid kaikaid kodaratesse milliseid sealt kätte
enam ei tarvitse saadagi. Või kui selleks võimalus avaneb, muutuvad
ratta kodarad kõlbmatuks ja ratas ei täida enam oma funtsiooni.
Vaid remont aitab. Ka inimest aitab vahel vaid remont, või vaimne
avanemine. Sestap armastan ma alati korrata kuldseid sõnu-ära iial
ütle iial!“ unustas Mathilde ennast jutustama.
Esimest korda elus tundus Tilde jutt Marisele veider. Maris arvas,
et memm tahab ehk tema mõtteid mujale viia. Tegelikult Maris ise
alustas selle teemaga, aga talle näis, et memm astub oma jutuga
teemast kõrvale. Samas oli tal tohutu austus vanatädi vastu, sest
vanatädi Tilde oli alati tema jaoks olemas. Alati! Mitte kunagi ei
keelanud ta Marisel endale külla sõita. Isegi ette teatama ei
pidanud, memm ei näidanud talle kunagi ust. Tegelikult olid nad
taadiga ka väga lähedased. Ehk siis Tilde kunagise abikaasa
Johannesega, kes täna küll jälgib oma lähedaste tegevusi
pilvepiirilt. Taat oli just see kes salamisi Marisele taskuraha
andis, ja seda igal päeval, kuigi nende talu juures poodi ei olnud
ja tüdruk poes käia ei saanud. Maris oli vahel vanakestel külas
lausa kuu aega jutti ja koju naastes oli ta päris rikas, kuid peitis
oma raha koduste eest, sest kartis noomida saada. Tegelikult Maris
kogus raha ühe oma lemmikeseme tarvis, mida ta ammu igatses aga
vanemad talles seda ei võimaldanud. Kui ükskord tüdruk kohalikust
poest jalgrattaga koju sõitis, olid vanemad väga kurjad, arvates,
et Marisel on näpumood juurde tulnud. Marise ema võttis lapse ja
ratta käekõrvale ning läks seda poodi tagasi viima. Poemüüja
vaatas naist jahmunud näoga ja samal ajal oli just poe uks lahti
ning kõik alevi moorid ukse taga piimasabas. Jutt Marise pikkadest
näppudes levis kulutulena ning tüdruk jäeti koduaresti. Kui Maris
oli poolteist päeva koduarestis olnud, külastas juhtumisi neid
vanatädi mees Johannes, kes tuli alevisse arsti manu. Kui taat intsidendist kuulis, läks ta poodi ja tõi ratta sealt koju tagasi.
Kuna Marise vanemad poleks iial lubanud, et lapsel nii palju
taskuraha on, puges taat hädavale taha ja ütles, et see on Marisele
tulevase sünnipäeva puhul kingitud. Maris vaatas küll taati
jahmunud näoga ja oli isegi veidi pettunud, sest kartis kingitusest
ilma jääda, kuid leppis olukorraga, et nüüd pääseb vähemalt
koduarestist. Alles kuu aega hiljem sai ta taadi käest teada, et
taat luiskas ta vanematele just Marise heaolu huvides. Aga
kibekiirelt tegi ta lemmiklapsele ka selgeks, et valetada ei tohi.
Et tema tegi seda Marise pärast, kuna tal oli lihtsalt tüdrukust
kahju. Taat oli Marisesse nii kiindunud, et erimeelsuste ja
ebamugavuste vältimiseks tegi ta tüdrukule pangakonto ja hakkas
sinna iga kuu raha kandma, et Maris 18 aastaseks saades saaks endale
taadilt kopsake summa, nagu elukindlustuse või kindlustuse
iseseisvasse ellu. Siis ju vanemad ei saanud keelata selle raha vastu
võtmist. Ja see ei tähendanud, et Maris poleks enam taadi käest
sulli saanud, ikka sai, aga vähem ja harvemini.
„Ma kuulen auto hääli. Oot, lähen vaatan. Minu vanad kõrvad
mind ei peta, sest siin metsavaikuses olen harjunud ka vaikust
kuulama. Mind on selle pärast välja naerdud, aga ma kuulen vaikust,
see heliseb.“ läks memm majast välja.
Mõne hetke pärast oligi auto hoovis, Trevor saabus. Ta tormas
memme teretamata autost välja ja hakkas mööda hoovi ringi
tuhisema. Kirus midagi suurel häälel ja ei olnud mitte sõbraliku
olekuga. Memm sai aru milles asi, kuid ta ei julenud sekkuda.
„Trevor, kallis, ma olen nii õnnelik, et tagasi tulid!“
jooksis Maris talle sülle. Tervitamsie asemel jäi noormees külmaks
ja apaatseks. Ta pilk on juhm. Maris polnud sellist Trevorit enne
näinud.
„Jajah! Kuule, ega sa mu telefoni juhtumisi siit leidnud ei
ole?“küsis ta lõppeks.
„Ei, aga ühe kena noormehe leidsin küll siit!“ naljatas Maris
ja nurus Trevorilt musi, kuid viimane keeras pea, lükkas Marise
eemale ja hakkas autosse minema.
„Oota nüüd, Trevor!“ karjus Maris, kuid noormees käivitas
juba auto ja hakkas sõitma. Alles siis tõstis Maris käe püsti ja
lehvitas Trevori telefoni. Noormees tagurdas ja jättis hoovi
sellised jäljed maha, nagu oleks metsaveomasin need sinna unustanud.
Ta tuli autost välja, tänas Marist, andis tüdrukule külma
suudluse otsmikule ja kadus, nagu poleks teda olnudki. Maris jäi
nõutult keset hoovi seisma ja ta silmadest valgusid pisarad, mis ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Maris
tundis ennast maailma õnnetuima inimesena. Kuigi lemmimtädi oli
temaga koos seal metsada vahel, kartis neiu, et on oma kallima
kaotanud. Ta kartis, et Trevor väsis temast ja nende platoonilisest
suhtest ning leidis uue kallima. Maris varises kokku.
9. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar