- peatükk
„Noored, mis teil plaanis on? Kauaks te minu manu jääte?
Väimeespoiss Reevo (selle nimega Tilde Trevorit kutsuma hakkaski),
kas sa kana tappa ja kitkuda oskad? Mees ju majas ja mehed tahavad
ikka liha, olgu see kasvõi linnuliha. Mul aida all küll soolapekki
on kuid tänapäeva noored ju ometi seda ei söö. Või? Ah, heakene
küll, mis ma teid ikka praegu vaevan. Lähen teen voodi üles ja
kohendan padjad ära, saate väikse uinaku teha. Tahate hoopis lakka
või heinaküüni iluund magama minna?“ oli Tilde ikka noorte
pärast väga mures, kuigi noored ju tavaliselt iluund ei maganud.
Samas kui Maris tal külas käis, harjus koos Tildega lõunauinakut
tegema. Aga sellisel juhul oli ta öösiti vähemalt kolmeni üleval.
Maris oligi öölane, sestap teda kunagi hommikuti telefonitsi kätte
ei saadudki. Samas Marisele meeldis see iluune mõte, sest tal oli
kange tahtmine oma kallimaga koos olla, segamatult.
„Tilde, ära murtse meie pärast! Me saame hakkama. Tervor, kas
lähme pikumate natuke? Mul ongi kuidagi väsinud olemine,“ tegi
Maris Trevorile silma.
„Jah. Võib küll.“ jäi Trevor kidakeelseks. Tilde-memm jälgis
noorte pilke ja need kõnelesid rohkem kui sada sõna. Ilmselgelt
tahtsid noored kahekesi olla. Kui nad olid pesapaigaks valinud laka,
noorims Tilde Marist, et teine ikka paljujalu on, kuid neiu
kulmukortsutamine sulges memme suu. Tilde sulges enda järel
vööruseukse ja komberdas suvetuppa magama, sest just selles
valgusküllases kuid jahedas toas armastas ta suviti magada.
„Maris, kallis, millest sa hetkel mõtled? Kas ma häirin sind?
Või oled sa teepeal juhtunud intsidendi pärast mures? Ära ole!
Luban, et ostan sulle uued kingad ja palju vingemad.“ vaikus sundis
Tervoril suud avama.
„Ah, lõpeta! Tühja nendest jalanõudest! Tegelikult mulle
meeldibki maal olles paljajalu olla. Olen kogu aega olnud. Kuigi
Tilde noomib, et kogu aeg paljajalu käia ei ole tervislik, võib
tekitada sigimatust. Aga ise samal ajal räägib, et kuidas nemad
paljajalu põllutöid tegid ja isegi hommikukastesel murul jalgu
leotasid. Saa siis sellest memmest aru!“ oli Maris segaduses. Ta
oleks ilmselt vestlema jäänudki, kui Tervor ei oleks suudlusega
tüdruku suud sulgenud. Kuid see suudlus ei kestnud pikalt. Tervorile
meenus taas isa minemine ning hemofiilia ning
ta katkestas suudluse, mis oli temas tekitanud sellise iha, mis oleks
võinud lõppeda teadagi millega. Maris oli küll veidi jahmunud,
kuid samas õnnelik, sest ka tema kartis, et ta keha ei allu enam
käskudele. Ta oli just sellel ajal ja selles kohas vamis saama
Tervori omaks, ehk siis jätma oma süütuse lakka, kuid õnneks
Trevor tuli mõistusele. Maris ei pannud seda pahaks, kuid ta ei
teadnud ka mis sundis noormeest seda kirge katkestama. Oli ju Maris
ennist rääkinud sigimatusest ja Tervor ei olnud kindel kas ta
tahabki Marisega kunagi lapsi. Kas ta üldse tahab isaks saada.
Loomulikult lapsed meedisid talle, aga ilmselgelt ei olnud Trevor
isaks saamiseks veel küps, kui üldse. Aga sellest ta oma kallimale
rääkida ei söandanud, kartes teda kaotada. Milline naine ei
unistaks emaks saamisest? Selliseid jah on, aga Maris kohe kindlasti
nende hulka ei kuulu. Mõne hetke pärast jäi Maris Trevori õlal
nii sügavalt unne, et hakkas lausa norskama.
Noormees tundis ennast rahutult. Lisaks minevikuvarjudele painas
teda miski, see teadmatus tuleviku ees ja see miski, millekohta ta ei
osanud selgitust anda. Ometi võinuks ta olla ju õnnelik, koos
kallimaga lakas, värske heina- ja maalõhn sõõrmeis, päike särab
otse lakaaknast noortele peale. Uni ei tahtnud kuidagi tulla. Trevor
tõstis vaikselt Marise pea oma õlalt, asetas selle alla pehme
sulepadja ning läks lakaaknast loodust kaema. Vana, kuid kõnekas
aidamaja, mille katus oli juba poolenisti sisse kukkunud, meeldis
Tervorile väga. Selle musta värvi palkseinad tekitasid noormehes
kummalisi tundeid, aga see hoone meeldis talle kuidagi eriliselt.
Kuuri nurga tagant paistis heinamaa, kus kümnepealine lambakari
ringi saalis. Kuuri ees kires kukk, nagu teeks hommikust äratust.
Tervor arvas, et kukel on midagi viga, et keset päeva kireb. Ta
kartis, et kiremisega äratab kukk tema kallima ning sulges lakaakna.
Noormees pani ennast riidesse ja läks hiirvaikselt lakast alla, sest
rahutuna polnud mõtet ennast unele sundida.
Õues ringi lonkides avastas Trevor, et Tilde- memmel on aidaukse
küljes kõik 7 hobuserauda asetatud hoopis teistpidi, kui need
tavaliselt asetatakse. Tema teadmiste järgi tuleb otsad ülesse
poole asetada, et siis kukub õnn seal sisse ja jääb majja. Ja tema
teada on see hobuseraua õnn toimiv vaid siis, kui raud leitakse,
mitte ei osteta sepa käest. Antud juhul on tegu taluga ja kunagi
olid traktorite asemel põldudel askeldamas hobused ja need rauad
võivadki leitud olla. Kuid Trevorit painas miks nende otsad on
suunatud alla. Ta oli küll kuulnud, et kui otsad allapoole on, siis
ei pääse õnn majast välja. Noormees oleks ise osad ühtepidi ja
teised teistpidi asetanud. Aga jutte on igasuguseid, kes täpselt
teab mis tõele vastab. Ju see üks legand on, millesse ikka
kiputakse uskuma, leidis Trevor ennast mõttelt, kuigi ei saanud aru
miks see teema teda painama hakkas. Kes teab kui kaua ta seal
taluhoovis oleks ringi kondanud, kui poleks telefon taskus helisema
hakanud.
„Trevor, mu kullakallis pojakene, sa oled mu maailma parim
lapsukene! Trevor, kallis...!“ lausa karjus Mirell telefonis.
Tervor oleks äärepealt kõne katkestanud, sest tihti valmistas ema
talle peavalu pisiasjadega ja noormees ei tahtnud üldse hetkel
kellegagi suhelda. Tema mõtted olid mujal ja tema hing oli ka mujal.
Kuna ema muudkui halas, ei viitsinudki poeg ta juttu kuulata, pani
telefoni taskusse ning oli omas mullis edasi. Aga mõne hetke pärast
helistas Mirell uuesti.
„Trevor, ära katkesta kõne! Palun! Palun kuula mind ära! Me
oleme hävinud!“ nuttis Mirell.
„Mis jama sa ajad?! Ema, kuule, ma saan aru, et sulle ei meeldi
Maris, aga palun ära sekku, muidu ma lahkun kodust ja ei näita
sulle pikka aega isegi oma nägu!“ oli noormees vihane.
„Trevor, kallis Trevor, meil ei olegi enam kodu ju!“ sai Mirell
lõpuks välja öeklda sõnad mis teda vaevasid.
„Kuule, ehk lõpetad need veinitamised!? Või pean sind vägisi
võõrutusravile viima!“ noomis poeg ema.
Läbi telefoni kostus raevukat nutulaginat ning Mirell nuuksus nii
valjusti, et Trevoril hakkas oma äsju öeldud sõnade pärast lausa
piinlik.
„Hea küll. Palun vabandust! Aga mine puhkama, küll ma ka kunagi
koju jõuan!“
„Kuhu koju? Ma ju räägin, et meil ei ole enam kodu!“ itkes
Mirell edasi. Alles sis taipas Trevor, et asi on tõsine ja midagi on
juhtunud.
„Mis asja? Kuidas ei ole kodu? Ema?!“ karjus ta.
„No, ei olegi, kogu su talukompleks põles maha, kaasa arvatud ka
Land Rover. See plahvatas just hetkel, kui ma koju jõudsin.
Päästeteenistus oli küll kohal ja kustutas tuld, kuid kellelgi ei
tulnud pähe auto maja kõrvalt eemale sõidutada. Me oleme kodutud,
kallis pojake! Kas kuuled, kodutud oleme!?“ ei suutnud Mirell
emotsioone vaka all hoida.
Tervor tormas autosse ja kadus nagu tuulispask hoovilt. Talle ei
meenunud isegi armastatud Maris. Kogu ta maailm oli kokku varisemas
ning noormees ei mäletanud isegi kuidas ta koju sõitis.
„Te ei tohi siia tulla. See on eramaa ja eravaldus.“ keelas
Ronald Vanaküll Trevoril maja juurde minemast.
„Sõida sitale!“ andis Trevor piirkonnavolinikule sihukese
obaduse vastu vahtimist, et riigiametnik lendas nagu tuulispask vastu
autot. Mirell vaatas kõike pealt ja oli nõutu. Vanaküll ajas
ennast püsti ja tahtis Trevorile järgi joosta kuid Mirell ei
lasknud.
„Jäta mu poeg rahule, sa vana pederast!“ karjus naine.
See pilk, millega Vanaküll Mirelli vaatas, oli kõike muud, kui
sõbralik. Ta nuuskass oma verise nina ja läks naise juurde ning
tiris selle autosse ning sõit kulges jaoskonda.
5. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar