ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

 4.peatükk

  Mirell tegi ilmselt oma elu kiiremaid liigutusi autosse tagasi hüpates. Kogu tema sisemus värises. Naine käivitas auto ja tagurdas metsa. Teda ei huvitanud isegi see, et oksarägastikus võivad naelad või muud teravad asjad olla, mis ebaõnnestunud tagurdamise korral auto kummid ära rikuvad. Naine oli paanikas ja mitte kelleltki ei olnud abi loota. Teeline vahtis teda juhmi näoga, ega osanud ka midagi ütelda. Pigem oli tal hirm, et roolikeerajaga ei ole kõik korras. Memm luges mõtteis issameiet ise ülekere värisedes.

Kes teab kui kaua nad seal varitsenud oleks, kui lahtistest autoakendest poleks suitsuvingu sisse ajama hakanud. Mirell läks autost välja, vaatas masina alla, pagasnikusse ning kapoti alla, veendumaks, et auto pole kärssama läinud, kuid õnneks oli kõik korras. Pikemalt mõtlemata käivitas ta uuesti auto ning võttis suuna asulasse. Mirell arvas, et hakkab ära pöörama, sest ühtegi autot talle vastu ei tulnud ja paarisaja meetri pärast oli ka suitsuving õhku haihtunud.

  „Ole nüüd hea ja pea siin kinni. Ma lähen jalgsi edasi.“ tegi marjuline suu lahti.

  „Kas oled selles täiesti kindel? Kas su kodu asub siin lähistel? Ma võin veel su jalavaeva vähendada.“ pakkus Mirell.

  „Ei! Aitäh küüdi eest!“ vedas memm oma haiged jalad autost välja ja kadus nagu tina tuhka. Nagu poleks teda olemas olnudki.

  Mirell istus umbes veerand tundi teepervele pargitud autos ja siis helises telefon, mis tema mõttelõnga katki rebis.

  „Tere päevast! Kas ma räägin proua Mirell Williamsiga? Olen piirkonnavolinik Ronald Vanaküll. Meil oleks vaja kohtuda. Kus viibite hetkel?“

  No, püha müristus, mida see politseinik nüüd tahab. Kas Tervoriga juhtus midagi? mõtles Mirell endamisi, enne, kui kõnele vastama hakkas. Naise sisemus ja käed värisesid nii hullult, et telefon oleks peaaegu ta näppude vahelt maha libisenud.

  „Eee...Jah! Mirell Williams on tõesti mu nimi. Kuidas saan teile kasulik olla? Kas ma peaksin seda võtma nagu kutset kohtingule või on teil ka midagi põnevat rääkida?“ iroonitses naine.

  „Vaadake, oleme siin hetkel teie talu juures ja asi on rohkem, kui tõsine...“ üritas Vanaküll asjani jõuda, kuid Mirell ei lasnud tal rääkida.

  „Misasja!? Meie ei ole seda turismigruppi registreerinud. See on üks suur eksitus! Meil on üldse hetkel puhkus. Tervor sõitis oma tüdrukuga ära ja mina ei majanda talus üksinda.“ vadiatas Mirell nii kiiresti nagu kuulipildujast.

  „Hkmm...oodake nüüd! Tea peate koju tulema, teie turismikompleks on leekides!“ sai piirkonnavolinik lõpuks välja öelda selle mille pärast ta üldse helistas.

  „Miiida!!?? Misasja??? Ei ole võimalik!!! Kes seda tegi? Võtke need huligaanid kinni! See on teie kohutus! Peate võtma! Mis kuradi politsenik te olete, kui ei suuda oma tööd teha!!?“ räuskas Mirell ja oli enesest nii väljas. Ta viskas telefoni auto põrandale ning sõitis koju. Talu juurde jõudes, plahvatas Tervori uhke, mürksinine Land Rover. Mirell sai šoki.

  „Kutsuge kiirabi! Kas keegi on kiirabisse helistanud?“ oli üks päästekomando meestest mures, kui juba kuuliski ta sireene.

  Mirell turgutati meedikute poolt üles, aga talukomleksist ei olenud enam eriti midagi alles, kõik hooned olid tuleroaks saanud. Ilmselge, et tegu oli süütamisega, kuna hooned asusid üksteisest eemal. Pidi ikka aega ja ruumi tegutsemiseks olema.

  „Kas elate siin üksinda? Ilmselt kodus kedagi ei olnud, sest päästekomando oli sunnitud lukustatud ukse maha lõhkuma. Või? Kas oskate kedagi selles kuriteos kahtlustada? On teil vihavaenlasi? Kui kaua te kodust eemal viibisite?“ esitas Vanaküll apaatsele Mirellile küsimusi.

„Kurat küll, laske ma vähemalt toibun enne. Muudkui tulevad aga seitset nahka seljast võtma!“ oli Mirell häiritud kõigist ja kõigest. Ta võttis oma tulipunased tikkkontsadega kingad jalast ja hakkas neid ridikülist leitud vatilappidega puhastama, pilku piirkonnavolinikule heitmata. Vanaküll oli vana rahu ise, ta ootas pikalt, kuid siis, kui ta uuesti suud lahti teha üritas, katkestas teda Mirell. Naine võttis meigikotist silmasuuruse peegli, kohendas oma meiki ja samal ajal vastas.

„Ei, ma elan siin oma täiskasvanud poja Tervoriga. Õigupoolest kuulubki see turismitalukompleks temale. Mina olen siin väike tegija, kui mitte ütelda koha täide. Loodan, et te ei paku oma küsimusega mulle ennast seltsiliseks? Või? Tegi Mirell Vanaküllile silma. Jah, kodus ei olnud tõesti kedagi. See oli minu viga, et ma ukse lukustasin. Tavaliselt ma ei lukusta seda kodust lahkudes. Minu viga...Kahtlustada kedagi? No, ei! Oma teada ei ole mul ka vihavaenlasi. Kuid kes seda teab. Ma ei pea ennast selgeltnägijaks, et piiluda kolmanda silmaga, et kas....No, jaa. Kodust eemal viibisin paraja pooltunni ikka. Mis te tahate ütelda, et mind taheti koos majaga põlema panna? Ah? Ohh, ärge liialdage! Selliseid vihavaenlasi mul kohe kindlasti ei ole.“

  „Selliseid? Aga?“ oli Vanaküll paras tähenärija.

  „Ei noh, paras uurija olete küll! Ei ole mul ka teitsuguseid vihavaenlasi. Või peaks olema?“ ei olnud ka Mirell suu peale kukkunud.

  „Vabandust, te olete sellise õnnetuse koha pealt kuidagi liiga rahulik. Kas..?“ tahtis Vanaküll midagi küsida, kuid taiplik Mirell oskas ridade vahelt lugeda.

  „Jaa-jah, võtsin kätte ja panin ise oma kodule tule otsa jah, et kindlustus maksaks ja...“

  „Ei, ma ei mõelnud nii, proua Williams. Pidasin silmas teie tervist. Kas teie tervisega on kõik korras?“ jätkas piirkonnavolinik.

  „Einoh, muidugi, jah! Ma tõesti ei põe maniakaal-depressiivset psühhoosi. Või vähemalt pole ükski arst mul kunagi seda tuvastanud. Isegi Seewaldi psühhiaatriakliinik ei taha minu suguseid!“ valas Mirell meelega õli tulle. Talle tundus, et härra Vanaküll üksnes ei tee oma tööd vaid flirdib temaga. Elukogenud naisena oskas ta väga hästi vastu flirtida, kuid ilmselt viis see piirkonnavoliniku eksiteele.

„Ja see vihjab sellele, et olete psühhiaatriakliiniku patsient? Mis terviserikkega te seal viibinud olete? Millal viimati? Kas võtate ka igapäevaselt ravimeid? Milliseid?“ tulistas Vanaküll aina uusi küsimusi. Näis nagu ei tahaks need lõppedagi.

  „Hahaaa. Tjah! Tule taevaema appi! Te olete veetlev mees, vähemalt välimuselt. Vaatamata oma uljale noorusele näete väga mehelikult kütkestav välja. Vabandust, olen otsekohene inimene. Välimus on teil mehelik, aga sisemus selline naiselikult kütkestav. Või ma eksin? Jah, võtan tõesti peoga medikamente, tahan ju minagi oma teises nooruses kütkestav välja näha. Nii mõnigi pulbriline oma mõjunud mulle efektselt. Eksole? Oh, teid küll!“ tegi Mirell Ronaldile silma.

  „Kummaline naine. Mida temaga teha? Viia haiglasse kontrolli? Just! Tuleb viia!“ pidas Ronald Vanaküll endaga monoloogi.

3. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma