Olin niivõrd õnnelik, et astusin juhusikult ühe poodi Pärnus, kus on lõpumüük ja raamatuid müüakase lausa 50 senti tükk. Sealt ma mõned raamatud soetasingi, eesotsas ühe oma lemmikkirjaniku Herta Laipaiga "Hauakambri lood." No küll on ühel kirjanikul rikkalik sõnavara ja huvitav süžee ülesehitus! Ei saa raamatut käest ka siis, kui silm juba vägisi kinni vajub. Niivõrd põnevalt kirja pandud jutukesed on need lihtsalt. Aitäh! Ma kohutavalt armastan läbi teaoste käia ajas tagasi, eelmise sajandi alguses, seal umbes 1920-s aastates. Ema on mulle väga palju pajatanud elust tollel ajal, kuigi tema sündis 1935. aastal. Aga mulle kohutavalt meeldivad eakad inimesed, kes armastavad vestelda oma noorusaegadest, see kõik on niivõrd põnev ja paelub mind väga. Kordan ennast, Herta Laipaika oleksin tahtnud tunda, tunnen mingit erilist side või koguni hingesugulust. Mõne kirjaniku loomingut loeks kogu aeg, aga mõne üle kiidetud autori loomingut ma lugeda ei suuda. Igale oma. Minule Laipaik. Herta Laipaiga poolt kirja raamatusse pandud külajuttude ainestik on võetud Helme kihelkonnast, tegevusajaks möödunud sajandi viimane veerand ja meie sajandi algus. Jutte seovad raamatu peategelase Surma-Kusta lühimonoloogid.
Surma-Kustaks hüüti Helmes omal ajal kalmistuvaht Gustav Limbergi. Aitäh! 30. september 2024 a. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar