Kui me umbes 10 minutit enne üheksat jalutades Orajõe peatusesse jõudsime, et sealt edasi Treimanisse jalutada, peatas meid üks inimene, kes väitis, et kohe-kohe sõidab buss Iklasse, kuhu ta ise teel oli. Üllatuseks selgus, et tegu on mu koolivennaga, keda ma üldse ei mäleta, kuigi ta on minust aastakese vanem ja käis mu õega ühes klassis, mina käisin Metsapoole koolis vaid esimese klassi ja tema sellel ajal siis õppis teises klassis. No ma tõesti ei mäleta. Tema muidugi pajatas kuidas ta on mind siin ja seal ja ka bussi peal näinud, kuid mina mainisin, et seal käisin ka korra ja ainult olin eelõhtul mööda minemas, siis ta ise ka imestas. Aga eks me oleme ju viimasel ajal bussidega palju sõitnud, ühel korral olevat ta Häädemeestelt samale bussile tulnud, ju siis tuli, no ma ei mäleta, mäletan kui Aivar oma prouaga tuli, mäletan kui ... no Brunot näen ma juba tihti, küll Kablis, küll Lemmes, küll ... Aga.... No kui ma mäletaks kooliajast, siis vast näeksin ka teda igal pool :D Lisaks enne kooli elasime ka ühes külas :D Aga see selleks. Astusimegi Orajõelt bussile ja sõitsime sellega Treimanisse, ei läinud Iklasse või koguni Ainažisse poodi. Treimanisse jõudsime liiga vara, ei tihanud muuseumisse mineku tarvis pererahvast peale üheksat hommikul tülitada, jätsin koti raamatute ja ninni-nänniga aia külge ning jalutasime veidike Treimani vahel ringi. Poe ukse taha jõudsime ka enne avamist, nagu truud koerad ukse taga ootel :D Jäätis söödud, mõni toiduese ka soetatd, muideks ka piim, mis pika teekonna, kuhu peagi suundusime, vastu pidas. Astusime Treimani peatusest bussi ja sõitsime Orajõe metskonna peatusesse, mitte Orajõele. Miks? Teadagi, miks! Juba pikemat aega ei olnud süda mulle rahu andnud, et mis on saanud meie kallist Penu küla kodust, kohast, kus ma mosaiikpilte kruusateele nikerdasin, kohast, mille metsad mulle lapsena ohtralt jänesekapsaid, marju, seeni ja allikavett andsid. Kus iga kurv ja käänak on tuttav, kus iga kivihunnik on vallutatud marjade, just vaarikate korjamisega. Kohast, kus .... kus möödus mu imeline lapsepõlv, msi on PETU LÄHEB KOOLI raamatusse jäädvustatud, koos tubademaja, köögimaja, vanamaja ja ... ühesõnaga lugege mu kahte lastele mõeldud raamatut PETU ja PETU LÄHEB KOOLI. Järg, PETU VAHETAB ELUKOHTA pole veel valmis, ootan kannatlikult illustratsioone, mida olen juba aastaid oodanud. Ootan veel veidi. PETUSID olen ka Metsapoole koolis, Häädemeeste ja Uulu raamatukogudes esitlemas käinud. Ühesõnaga jõudsin PETU radadele ja kehastusin taas PETUKS :) Jah, 2 km Massiaru suunas, õigupoolest 1 km ja siis keerasime sealt Räägu-Krundi teele ning sealt veel kilomeeter, nii jõudsimegi Germoga minu kodupaigani. Ei teadnudki kohe kas nutta või naerda, kas tunda rõõümu või kurbust või ... Hiljuti oli mu kodukoht müügis ja nüüd on seal uus omanik, moodulmaja valvab uhkelt kõrghaljastusega majaplatsi ning isegi tubademaja ja köögimaja on kui elukestvad turvamehed valves. Oehh! Ja see kruusatee, see on alles, kuhu ma mosaiikpilte ladusin, ja need jänesekapsad, need on alles, mida metsast sõin. Ja need seened, need on alles, ootasid mind metsa all, uhke kübaraga puravikud ja timpnarmikud ja ...Aga allikat ma ei leidnud, kuid õnneks oli joogivesi kotis, nagu alati matkadel ta meil kaasas on. Viskasin pilgu ka kraavi, mida me lapsena jõeks kutsusime ja kus kohast me kätega kassile ogalikke püüdsime. Üle põllu tervitas meid metsatukk, kus elasid mu kallid kasuvanavanemad ... põllu pervel haigutas piimapuka asemel tühjus. Kunagi istusime piimapukal ja loendasime sõidukeid, mis päeva jooksul mööda sõitsid ning kirjutasime nende numbreid üles. Lapsena oli kogu aeg tegvust. Sai viljapõldudes peitust mängitud. Üle põllu ma minna ei julenud, seal huilgas venna väitel kuri öökull. Aga õnnek pole kask, kus ma kogu aeg päikese loojangut imetlesin ja kiikusin, nukker, uhke moodulmaja asub just tema kõrval, kohas, kus oli meie kartulimaa ning mida valvasid meie tehtud hernehirmutised. Lisaks tervitas mind kaevu kohal olev sibulaõunapuu, mille vilju me õega kaevust välja upitasime. Ja see tuttav teeots ... kus kohast kallis Ema koju ootasime, kus kohast kooli läksime, 2 km oli Orajõe metskonna bussipeatusesse, mille paviljoniks oli toona kärbseseen. Oehh! Jalutasime Germoga sealt Kablisse, viisin ta ka Kabli randa ja linnuvaatlustorni. Lipsasime Kabli pagarist läbi, sest nii soe suveilm oli ning keha lausa nõudis jäätist. Kabli peatusest istusime bussile ja sõitsime Lemme. Ega ma siis ju niisama lebotama jääda ei saanud ning peale kerget lõunasööki hakkasin maja esist platsi korrastama, kiskusin jõuga ka kibuvitsapõõsad välja ning tööd jagus kogu päeva teiseks pooleks. Vahelduva eduga sai ennast meres jahutamas käidud. Selle päeva kilometraaž tuli suisa 18,1 km pikkune ja samme tuli kokku 29 600. Sellel päeval tutvusin ka naabrinaise Kaariniga ja naabritüdruku Elisabethiga ning nad kinkisid meile suvilasse televiisori, suurimad tänud teile, head hinged! Kirja panin 1. septembril 2024. aastal Vana-Räämal Pärnus aga see seiklus toimus 29. augustil Häädemeeste vallas, Lemme, Orajõe, Treimani, Penu ja Kabli külas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar