Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
pühapäev, 1. september 2024
Sain endale igatsetud pesunurga
31. augusti hommik oli ka Lemmes sajune. Aga jõudsime saju lõpu ära oodata ning Urmas hakkas mu pesunurga tarvis nn põrandat tegema. No merest tulles tahaks ju ennast ikka loputada, aga suvila on pisike, seal on paha ja terrassil just seda teha ei taha. Millalgi saab pesunurk endale ka katuse, läheb aega. Algatuseks on põrand super. Kaevasin labidaga pinna tasaseks ja silusin rehaga üle, Urmas pani tellised alla ja ... Luksus lausa ju. Natuke sai ka puurisu saetud, nii palju kui Urmase autole mahtus, aga veel jäi seda objektile, järgmiseks korraks. Igal juhul kreegipuu võrsed, mis maja seina vastus kasvasid, sai välja kaevatud ja linna aeda toodud. Jääb loota, et need ka ellu ärkavad ja vilja kandma hakkavad. Kreek paljuneb usinasti. Ja üks vana toolikorju ootas ka veel relakaga lõhkumist, see sai tehtud. Mõned nagid ja lambid said ka seina. Kodutehnika sai ka paika pandud, ainult, et telekat me veel ei näe, väliantenn tuleb katusele ilmselt nikerdada, et vabalevi kanaleid näha. Ju saab selle ka kunagi paika. Lisaks ma veel alles nuputan kas teen ukse ette kiviktaimla või ... aega on ja kiiret ei ole. Teha on veel palju, et muuta suvekodu esine silmale sobivamaks. Vana eterniidist aed veel peab, see las olla, õigustab ennast ära, kevadel võõpan üle, sest see on hea tuulte hoidja ja meretuuled on karmid. Kogu aeg aju töötab ja ma ootan põnevaid pakkumisi terrassi esise kaunistamiseks. Väga palju seal ruumi ei ole, pind on liivane. Muru pole mõtet külvata, selleks läheks enne ohtralt mulda vaja. Ja paar korda aastas pean nagunii seda seal korrastama, sest männi käbid ja okkad langevad sinna kogu aeg. Aga mänd on mu horoskooppuu ja ta meeldib ka mulle üliväga. Nii ilus ja väekas puu. Mõne oksa Urmas saagis maha, mõne saeb veel, sellel korral lihtsalt polnud tal redelit kaasas. Üks oks segas auto parkimist, käis katuse vastu ja üks kolistab plekkkatusel. Nagu ma juba mainisin, teha on palju aga ikka üks asi korraga, tasa ja targu. Kiiret pole kusagile, kui välja arvata tõik, et ma hirmsasti kipun sinna, kohe ei saa enam linnas olla, aga töönädal ootab ees, see lõppeb minu jaoks neljapäevaga. Ehk siis. 31. augustil sõitsime linna tagasi ja muinastulede õhtul grillisime Urmas ja Germoga aias liha. Blogipostitus sai kirja 1. septembril 2024. aastal. class="separator" style="clear: both;">
Sildid:
Germo,
Lemme,
Uus Kodu,
vaeste patuste alev,
Vana- Rääma
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar