Kogu teadliku elu olen ma tundnud huvi ka ajaloo vastu, eriti Eesti ajaloo vastu. Eriti kodukandi ajaloo vastu. Nii kurb on kuulda kui öeldakse, et teda ei huvita üldse oma kohukoha ega koduriigi ajalugu ja ei huvitagi. Oma põlvnemist ja juuri võiks iga endast lugupidav eestlane teada. Teikibki küsimus, et kas tõesti paljud ei pea ka endast lugu? Aga mina pole kohtumõistja. Naudin lugemist ja teatud raamatud on pikema lugemise tarvis, nagu antud raamat, mis läheb mu eriliste raamatute riiulisse, sest selle kinkis mulle autor Ants Link ja selles on ka pühendus olemas. Siirad tänud veel tagantjärgi! Möödunud öösel saingi alles lugemisega ühele poole. Paralleelselt lugesin ühte romaani ja ühte jutukogumikku, nonii vahelduseks. Ma lihtsalt suudan mitut raamatut korraga lugeda ja kirjutada samuti. Suviti üritan ma mitte lugeda, sest siis on palju muud teha, aga niikui päevad lühemaks lähevad, haaran öökapilt raamatu. Üks oootab mind Lemme suvekodus, narivoodis padja kõrval. Antud raamatut hakkasin ka just seal lugema, kohe samal õhtul, kui Ants selle kinkis, 8.08.2024. On ju ilus kuupäev!? :) Käisime tollel õhtul Treimani muuseumi külastamas ja pererahvas kutsus lahkelt sisse. 3 nädala hijem viisin vastutasuks enda luuleraamatu ja Arkadi Kallaste elu lood. Loodan, et need jõudsid adressaadini, sest jõudsin varahommikul Treimani ning hoovis kedagi liikumas ei näinud, riputasin aia külge. Aga nüüd raamatust. Põnev lugemine oli, ausalt. Olgugi, et ma olen vist kõikvõimalikud Häädemeeste vallaga seonduvad raamatud läbi lugenud ja need on mul ka kodus olemas, neid on kingitud mulle, kui olen Häädemeeste vallas lugejatega raamatukogudes kohtumas käinud. Uulus, Häädemeestel, Treimanis ja Metsapoole koolis. Korduvalt ja ehk kutsutakse veel, sest just see vald oli kunagi minu koduvald, sealt algas ka minu koolitee ning nüüd olen ma poole kohaga seal tagasi, suvemaja asub Häädemeeste vallas. Olen ringiga tagasi kohas (1,3 km kaugusel kunagisest kodumajast) kuhu meie pere esimesena kolis, sest me elasime lausa mitmes Häädemeeste valla külakeses: Orajõel, Kablis ja Penus. Ka Metsapoolet võin kodupaigaks pidada, sest seal ma ju elasin ka kooliaasta nädala keskel, tollases intenaadis. Minu armas koolimaja Metsapoolel, kus kooliteed alustasin, on maailma ilusam kollane puidust koolihoone. Raamat kõnelebki ümberkaudsetest paikadest, hoonetest, tegevusest, ajaloost. Tollest ajast, kui Ainaži (toona Heinaste) veel Eesti riigile kuulus. No lihtsalt nii põnev on. Mine külasta ise Tremani muuseumi ja saad selle raamatu endale 20 euro eest soetada, sest poodidest on need läbi müüdud, Antsul kodus veel mõned on. Aitäh selle põneva emotsiooni ja pühenduse eest! 4. september 2024. Vana-Rääma
Tekst raamatupoe lehelt: Mul on suur rõõm kui leiad aega ja tahtmist seda raamatukest lehitseda ja piltide pealt oma kaugeid ja lähedasi sugulasi ära tunda. See on kõik ajalugu, mis tasapisi vajub unustuse hõlma. Meie küla on muutumas suvituskülaks ja nagu ma vaadanud ja kogenud olen, väga paljud suvekülalised ei olegi huvitatud, mis siin külas toimus sadakond aastat tagasi ning millega siitkandi elanikud sel ajal tegelesid. Meie külas on elanud väga palju toredaid ja ettevõtlike inimesi, kellest võiks kirjutada palju huvitavaid lugusid. Olude sunnil sai see raamat siiski nii õhuke kui ta praegu on.
Kõike paremat soovides,
Ants
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar