On-on padja nägu mul siin näos, aga kell 6.21 oli juba äratus ka. Kuna mul käib vilgas kirjutamistöö ja samaaegselt kirjastamine, siis vahepeal on vaja ennast ka laadida. Parim koht selleks on Lemme. Aktiivne puhuks on nii minu jaoks. Metsad ja mered mind ka inspireerivad, nagu mu teosed kõnelevad. Eriti lapsepõlverajad. Nii mõnus oli eile hommikul Lemme sõita, kui juba bussile minnes sain kokku praeguse naabrinaise ja lapsepõlvest pärit Söögitädiga, kellest kirjutan ka põgusalt raamatus PETU LÄHEB KOOLI. Aitäh! Eile liikusime lausa 13,1 km ja 21 500 sammu. Tore on tõdeda, et ka Lemme metsades jagub kuldpoorikuid, korjasime eile ka neid. Isegi männi-, tamme- ja ülla-ülla, ka kuuseriisikaid leidsime! No kukekaid on muidugi sealne mets täis. Merre ma seekord enam ei läinud, ei taha, sest vaevlen juba varsti nädaljagu päevi hambavalu käes ja paracetamolid panevad niigi liigselt higistama, nahk on kogu aeg märg. Hambaarsti juurde mina minna ei jaksa, haigekassat mul ka ei ole, aga põletik on päris tugev, võtan iga 4 tunni tagast 2 500-st paracetamoli sisse ja elan edasi. Süüa kannatab ainult vedelat toitu. Pole parata, selline on meie elu siin. Aitame väljamaalasi, aga omad surevad kasvõi maha, tõsi ju ... No ma siiski surema ei hakka, aga tegelt siinne elu teeb kurvaks ja kurjaks ühteaegu, ei jaksa varsti enam süüa ka osta, maailma kalleim riik. Lisaks surub kohalik Jannseni Rimi inimesi iseteeninduskassasse. Mina ei lähe, ma ei usalda seda ja elupäevad on müüjad inimesi teenindanud, seda uutmist ma vastu ei võta. Vahetan poodi, õigupoolest käingi juba kohalikus Rimis harva, sest nende suhtumine on ebameeldiv. Paljud mu tuttavad on Rimides käimisest juba ammu loobunud. Aga ma unistan suurelt ja ... no Bingot mängin ka ikka, kolmpäeval oli õnnepäev. Olge teie rõõmsad, õnnelikud ja terved! 19-20. september Lemmes ja blogin 20. september 2024. Pärnus, Vana-Rääma.
class="separator" style="clear: both;">
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar