- peatükk
Kui Lembit ja Maris õnnetuseõhtul Mathilde majja jõudsid, säras
maja tuledes. See ehmatas saabujaid veidi, kuid peagi tundsid nad
külalises Antsu ära. Maris ei suutnud mõista miks Ants ta vanatädi
majja tagasi tulnud oli, kuna tal oli ennist koju minekuga justkui
tuli takus. Aga Marisel ei jagunud jõudu Antsu käest asja lähemalt
uurida, ta viskas Mahtilde verandatuppa pikali, haaras vanatädi
pleedi enda embusse ja uinus üsna varsti Mathilde lõhna peale
millest pleed läbi imbunud oli. Tema jaoks oli see kodu lõhn,
armastuse lõhn, hoolivuse ja töökuse lõhn, sest just selline
vanatädi oli. Tüdruk mäletab ennast juba lapsena Mathilde voodis
uinumast. Mitte kuidagi ei tahtnud tal uni mujal peale tulla, kui
vanatädi voodis. Ühel korral, kui vanatädi toona pisikest Maris
korrale kutsus, et olla juba teine suur tüdruk ja peab oma voodis
magama, oli Maris isegi veidi solvunud, kuid ta ei julenud
tunnistada, et tal ei tule ilma kodulõhnata uni. Tüdruk läkski oma
voodisse, ootas millal Mathilde magama jääb, tõstis ettevaatlikult
memme ninalt prillid, asetas raamatu öökapile ning võttis Tilde
pearäti ning hiilis sellega hiirvaikselt oma tuppa ning uinus
silmapilkselt.
Mathilde ärkas, hakkas prille otsima, kuna ta oli juba harjunud
prillidega magama. Memm oli prillide sangad nikerdanud kummist ning
need ei tulnud tal magades ka eest. Ja koos raamatuga oli ta ka juba
harjunud voodit jagama, kuigi vahel oli see hommikuks paras kapsas.
Unesegane memm hakkas prille otsima ning leidis need lõpuks
öökapilt, nagu ka raamatu. Mathilde ehmatas ja arvas, et Johhannes
on krutskeid teinud, nagu taadil vahel kombeks oli, kuid taati ei
olnudki kodus, see oli juba varajase koiduga kalale läinud.
„On ikka taat! Olen talle tuhat korda öelnud, et just hommikuti
on mu silmanägemine kõikse halvem! Katsu sa käsikaudu kemmergusse
minna, kui lükkad seda minekut vastu hommikut üha edasi ja tahad
viimasel minutil joostes minna! Ma sellele Juhanile ehitan!“ oli
Tilde hommikul päris tõre.
Maris kuulis tulist kurja kiruvat vanatädit ja ta lausa ehmatas
voodis istukile. Pani pearäti voodi alla peitu ning jäi edasist
ootama. Kuuldes kemmergu ukse kriuksumist, võttis tüdruk pearäti
ja jooksis sellega memme tuppa, et see omale kohale tagasi asetada,
kuid jäi memmele vahele.
„Ah, sa va sindrinahk! Sina tegidki vana inimese üle nalja jah!?
Tunnista ülesse, va marakratt!? „ noomis Tilde Marist pooleldi
muheledes, kuid tüdruk ei saanud sellest aru, tal oli nutumaik suus.
„Tule siia, mu kullakallis! Tule memme õpasse! Ei ole midagi
hullu, ma mõistan, et tahtsid vaid head. Sa oledki headus ise. Ega
ei ole ilus prillidega magama jääda, pigem on ohtlik. Ja ega ei ole
ilus ka raamatukogust laenutatud raamatut kapsana tagasi viia, teised
tahavad ka ju lugeda. Sa oled nii hooliv, mu kullake!“ pühkis
Mathilde Marise põselt pisara.
„Memm, aga, ma natuke kardan oma toas magada. Mul ei tule üldse
und peale.“ peitis Maris tõelise põhjuse hädavale taha või
õigem oleks öelda, et varjas peamist põhjust. Ja Mathilde ei
saanudki teada ning teda edasine ei huvitanud ka. Talle oli tähtis,
et ta lemmiksugulane tunneks ennast tema juures hästi, et ei nutaks
ega nukrutseks. Lapse heaolu nimel oli Mathilde valmis milleks
iganes. Samas memm teadis ka, et taat armastab vahel tema kulul nalja
teha ja seda kindlasti mitte halva pärast, ikka hea pärast. Vene
mehele omast temperamenti ei saa ju alla suruda, nagu eestlased seda
teha oskavad, või suudavad. Vene mees on vene mees, otsekohene ja
julge, vahel ehk isegi liiga julge, sest juba lapsena leidis Maris
ennast situatsioonist, et ta oleks nagu viies ratas vankri all.
Johhannes kippus igal võimalusel oma naist musutama ja hellitama.
Eriti kurjaks sai Mathilde siis kui taat Marise nähes ta tagumikku
patsutama hakkas. „Kas sa saad, vanamees! Lapse nähes ei tohi!“
tõreles ta. Aga taat ei olnud ka sõnaaher, „Ei saa ju, lapse
nähes!“ muheles ta. Mille peale Mathilde muidugi kulmu kortsutas,
teades, et ta lemmiksugulane on väga terava mõistusega tüdruk, et
tabab kergesti nooti, kuigi lapsi kiputakse rumalatest tituleerima.
See on vale.
„Ühte ma ütlen sulle, pea oma suu! Ma ei taha, et kõik sellest
teada saavad! Ka seintel on kõrvad!“ üritas purujommis Lembit
Antsu korrale kutsuda, kui mehed olid mitme tunni jooksul liitrise
hundijalavee ära lahjendanud. Marisel läks uni, sest jommis
inimeste hääletämber läheb eriti valjuks. Pealegi tabas ta ennast
hirmult, et Mathilde majas käib jooming ja mehed hakkavad kaklema.
„Mida te teete siin!!?? Kas teil häbi ei ole?! Mathilde on
kriitilises seisus ja teie kuritarvitate tema külalislahkust! Mine
kohe magama, Lembit! Sina Ants hakka juba heaga koju minema! Jeerum
küll, niikui selja pöörad, on neil kohe vaja lollusi teha, mehed!“
ärkas tõre Maris. Ants ajas ennest sõnagi lausumata taburetilt
püsti, kohendas dressipluusi ja taarus uksest välja. Lembit
põrnitses Marist altkulmu. Mitte, et ta tüdrukut vihkaks, aga talle
ei meeldinud, et naised majapidamises ohjad oma kätte võtavad,
ehkki see ei olnud tema majapidamine, aga hundijalavesi oli oma töö
teinud ja purjus inimene tihtilugu ei taju ega kuule, ta on mõtetega
pudelis nii kinni ja ta aju töötab vaid selles suunas, et saaks ühe
punnsuutäie vähemalt veel. Sugulased jäid mõneks ajaks teineteist
põrnitsema ja tundus, et kumbki ei taha alla anda.
„Kuule plika, kelleks sa ennast õige pead!? Endal alles nina
piimane ja kamandab!“ tegi umbjoobes Lembit omast arust nalja.
„Ma sulle teen siin piimast nina! Sa pead loetud tundide pärast
autorooli minema ja ära üldse kavatsegi mingit vabandust otsima
hakata! Kas sa ise ka aru saad millega te hakkama saite!? Su oma õde
on haiglas, kuulsid, su oma õde! Mine magama või ma lihtsalt astun
siit uksest praegu välja.“ oli ärritunud Maris vist kõigeks
võimeline. Kuigi Mathilde oli talle maast madalast õpetanud, et
purjus meestega vaielda on sama mis hane selga vesi, ei suutnud Maris
ikkagi oma emotsioone taltsutada. Liiga valus päev oli seljataha
jäänud ja need valud süvenesid iga hetkega. Lembit tuikus kemmergu
poole, omal pilk nagu pimedal, tahtis seda Marisele suunata, aga tal
oli omadega liigagi palju tegemist, et isegi ukselingile ei saanud
pihta, Maris pidi teda aitama. Peale kemmergust naasmist kukkus ta
köögisohvale ja mõne hetke pärast kostus vaid norskamist. Marisel
ei tulnud aga sellel ööl enam und. Närvid olid liiga läbi.
Korraga hakkas tal ka kahju Antsust kelle ta öötundidel majast
välja lõi. Ikkagi vana mees ja üks parimaid vanatädi sõpru, kui
mitte öelda, et ainuke. Pisarad märgasid Marise põsesarnad ja ta
hakkas neid uputama alkoholisse. Lisaks sajale grammile viinale mis
meestest pudelipõhja jäänud oli, avastas Maris külmkapist veel
ühe pooliku, avas selle ja tegi endale päris kange kokteili. Olles
umbes kolm koksi hingealla kallanud, hakkas naine endaga valjul
häälel rääkima, tormas paljajalu õue ja röökis täiest
kõrist.“ Ma vihkan sind, Trevor! Vihkan kogu südamest, kas
kuuled!? Sa oled vastik! Sa oled maailma vastikum inimene! Pettur!
Hale! Kuuled vä, sa oled kõige haledam inimene maamunal! Valevorst!
Sitapea! Kõik mehed on sitapead! Eranditult kõik! Ma vihkan teid,
isased, vihkan!“ ning purskes nutma. Mitte keegi ei tulnud teda
lohutama, mitte keegi. Ta oli nagu üksinda selles suures ja
ebaõiglases maailmas. Ihuüksinda. Ei olnud tema kõrval kedagi kes
teda lohutaks. Isegi puud, põõsad, linnud ja lilled, keda ta
Tilde-memme juures oma suurteks sõpradeks pidas, vaikisid ja ei
lohutanud teda. Neid ei olnud tema jaoks olemas, ega ka mitte teda
nende jaoks. Kõige hullem oli veel see, et Maris kartis üksindust,
kartis viibida Tilde majas üksinda, kartis vist ka iseennast. Aga
tal tuli sellega leppida, tuli seda taaka kanda, sest ta sisendas
endale, et tema kooselu Trevoriga on läbi. Ta sisendas endasse
tohutu kurjuse, mis ühes alkoholiga inimesesse voolab, hakkab joojat
halvama ja sööma. Alkohoolik või alkouimas inimene hakkab maailma
nägema tumedates toonides või üldse värvituna. Temas sureb
empaatia mis oli enne joomist kohal number üks. Ta hakkab teistes
inimestes vigu nägema ja endas mitte. Tunneb ennast maailma nabana,
ainuõigena, tal peab alati õigus olema ja jääma. Teiste mured ei
lähe talle enam korda või õigemini ta ei näe ega taju enam neid,
sest ta ei näe enda muresidki, ei näe isennastki. Vaimupimedus
neelab alkohooliku üleni endasse, suleb ta silmad värvide ees ja
hakkab negatiivsust tooma ja võimendama. Marisest sai ühe ööga
nagu monstrum, koletis kes vihkas kogu maailma. Ta ürits kordi
purujommis Lembitut äratada, sõimas teda, ropendas ja räuskas nagu
padujoodik. Ta ei olnud enam tema ise. Kurjus oli kurbuse temas
matnud ja endale Marise sisse suure pesa teinud kus ta aktiivset elu
elas.
28. september. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar