 |
| pilt netiavarustest |
SUVEST SÜGISESSE...
üks liblik korra
riivas õielehte
ta nuhutas ja
lendas oma teed
nii punapõskne
õis taas puhkes ehte
ning aianurgas
vulisesid veed
nee` laksusid kui
küütlev Läänemeri
kes lahesoppi
adrupärgi tõi
kui laotas päike
veele valgusteri
siis joovastus end
tilgatumaks jõi
nüüd seisan kaldal
vaatan linnurändeid
mind ebmab
koloriidne sügispalg
kui õdak neelab
endasse meid endeid
me läheme...
meil uljalt tatsub jalg
14. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma
Nii hea ja helge :)
VastaKustutaAitäh, kallis Lea! Otse ja omadega ta jooksis paberile, soojas ja hubases kodusoojas. Just see hubasus on süüdi mu lembeluule sünnis ;) Kalli.
Kustuta