Armukadeduse lühikesed jalad

foto netiavarustest

  ARMUKADEDUSE LÜHIKESED JALAD

Sigrid oli väsinud kodu-ori olemast. Möödunud esmaspäeval sai tema kolmandast tütrest lasteaialaps ning naine otsustas tööd otsida. Kuigi tema Soomes töötav mees, kes vaid korra kuus kodu väisas, teenis oma ehitusfirmas ohtralt, tahtis naine omada päris oma raha, enda kätega teenitud raha.

Sigrid kandideeris ühte väikefirmasse raamatupidajaks. Seda tööd oli ta ka enne lapsi ja laste kõrvalt teinud, kuid kodus, oma hubases kabinetis, aga naine tundis, et tahab koduseinte vahelt välja, kuna viimased viis aastat olid Sigridi peamisteks vestluskaaslasteks olnud tema kolm last, kelle ta aastaste vahedega sünnitas. Naisel oli suhtlemisvaegus. Abikaasale ta oma kavatsusest esialgu rääkida ei söandanud.

Juba oli käes päev, kui tuli töövestlusele minna. Sigrid tuulas läbi oma riidekapid, et ikka esinduslik välja näha. Ta avastas, et kogu ta garderoob oli vanu, kitsaks jäänud ja moest läinud riideid täis. Ta läks shoppama. Riidepoes hulgim pudelikuju disainiga kleite selga proovides, märkas ta, et ühe härrasmehe pilk jälitab teda. See tegi Sigridi kohmetuks, kuna ta ei olnud harjunud meeste tähelepanuga, isegi enda mehe omaga mitte. Korra kuus kodus käies ei jätkunud mehel Sigridi tarvis kauneid sõnu ega komplimente, või häiris teda naise kurvikamaks muutunud keha, või oli selleks mingisugune kolmas põhjus, seda teab vaid tema ise. Pole siis ime, et Sigrid oli võõra mehe pilkudest meelitatud, kui mitte ütelda erutatud.

„Vot see, see kleit sobib teile nagu valatult!“ ei pidanud võõras üleliigseks teha kenale naisele kompliment. Sigrid kohmetus, isegi tema pisikesed kõrvad läksid tulipunaseks. Naine vaatas võõrast altkulmu, olles tegelikult meelitatud.

„Tänan komplimendi eest, aga ma ei vaja teie nõuandeid!“ ühmas ta eneselegi üllatunult ning ülbelt ja kiirustas tagasi garderoobi. Sellel mehel oli ju tegelikult õigus. Just selles kleidis oli naine ennast kõige mugavamalt tundnud ning ennast garderoobi välise peegli ette imetlema unustanud. Loomulikult otsustas Sigrid selle kleidi ostmise kasuks. Ta astus garderoobist välja, liibuvad teksad, mis tegelikult ta figuuri vormikusele rõhusid, jalas ja türkiissinine top seljas.

„Kena päeva,“ soovis võõras mees müüjatele ja läinud ta oligi, pilku tagasi heitmata. Sigrid oli sellest tegelikult häiritud, kuid ta surus patused mõtted alla, maksis kleidi eest ja lahkus riidepoest nagu õnnistatud olekus. Naistele mõjvad vahel uute hilpude soetamised isegi paremini, kui oma mehe kallistused, mis on aastataid abielus olles justkui jääkihi alla peitunud, olles vaid kohusetundliku iseloomuga.

„Järgmine, palun!“ kutsuti Sigrid kabinetti töövestlusele. Tal oli sihuke tunne, nagu läheks eksamile. Kogu naise sisemus värises. Eks omamoodi eksam see ju oligi. Sigrid tammus, pilk maha suunatud, kabineti uksest sisse, kuigi oli enne kodus läbi mõelnud, et minna tuleb julgelt ja püstipäi. Aga ilmselt kas rambipalavik, või mõtted võõrast mehest olid ta mälu halvanud.

Väikefirma bossuks osutus sama võõras mees riidepoest. Nii Sigrid, kui direktor Armand olid keeletud teineteist nähes. Nad vaikisid. Armandi pilk peatus vahelduva eduga Sigridil ja naise tuttuuel kleidil, mida ta oli paari tunni eest naise seljas poes näinud. Vaikus kabinetis tekitas segadust kõrval toas olevale sekretärile, kes oli oma laua tagant sunnitud tõusma ja asja uurima minema. Alles siis pääsesid bossu häälepaelad valla.

„Olete tööle võetud! Alustame juba homme,“ lausus ta. Sigrid ei saanud ikka veel sõna suust, sest tal oli palju teisem ettekujutlus töövestlustest.

„Jaa, aga...“tahtis naine midagi ütelda, kuid boss segas vahele.

„Üks hetk, palun! Larissa, sina võid lõunale minna. Me saame nüüd siin kahekesi hakkama. Aga palun vaata enne kas mõni potentsiaalne raamatupidaja on veel ukse taga,“ muigas ta. Slaavlannast sekretär, kes oli kohe, kohe dekreetpuhkusele minemas, täitis oma kohustust ja peagi lahkus lõunat sööma. Sigrid ja Armand jäid kahekesi kabinetti.

„Ma oletan, et kui mõni teie pisipõnnidest peaks haigestuma, saate te raamatupidamistöödega ka kodus hakkama?“ muutus boss ametliluks seda küsides.

„Jah. Ei. Eee-see, see tähendab, et saan ikka,“ kogeles Sigrid. Ühest küljest oli naine õnnelik, et ta tööle sai kuid teisalt valdas teda sõnuseletamatu hirm uue töökoha ja uue bossu ees. Juba praegu muutus ta Armandiga kahekesi jäädes kidakeelseks, kuigi muidu oli hea suhtleja.

Käed löödud, astus naine uue töökoha kabinetist välja, kuid komistas tooli vastu, murdis kingakontsa ja kukkus. Armand lendas nagu tuulispask kabinetist välja, aitas Sigridi püsti, küsis tervise järgi ja veendudes, et naisega on kõik korras, pakkus ta siiski talle küüti. Sigridi maja ees jäid nad mõneks minutiks vestlema, kuni Sigrid oma kingad näpuvahele võttis ja sukkis tuppa astus.

„Sa vana lipakas!“ käratas Soomest koju naasnud abikaasa, lajatas naisele labakäega, mille järel naine taas kukkus, kuid sellest kukkumisest toibus ta alles haiglaseinte vahel.

Kui Sigrid abileu lahutas, ilmnes, et ta abikaasa elas juba aastaid kaksikelu, omades Tamperes soomlasest naist ja kahte tütart. Ütle veel, et armukadedus pole haigus, mida põevad armukadedad paadunud petised.

Nüüd nad ootavad oma esimest ühislast, venda kolmele kodus kasvavale õele, Sigrid ja Armand.

19.oktoober. 2016.a.

Vana-Rääma