Mööda kodukandi radu

Lõpe klubihoone

  Vahel on väga lõõgastav sõita linnast välja, eriti veel, kui teekond viib kodukanti. Kuigi ma olen selle 11 aastaga väga ära linnastunud ja oma elu maal enam ette ei kujuta, on ja jääb kodukant ikka armsaks. Ma olen sündinud Koonga vallas, Mihkli kihelkonnas, Veltsa külas. Jah, just seal Mihki kandis, paar kilomeetrit kirikust, kus peetakse iga aasta juulis Mihkli laata. Rahvasuu kutsub Mihklist pärit inimese pussjunnlasteks ja Koonga poolt inimesi paejunnlasteks. Sellest on ka legend, või on neid koguni mitu. Kellel sügavam huvi legendide vastu, saab ehk guugeldades targemaks. Või siis oma teise romaanis RIST TEEL kirjutasin igasuguseid legende, uuendatud variandis, oma romaani sisse.

siin sai kinos, trennis ja peol käidud. Lõpe klubihoone

lagunev kirik Lihulas

endine koolimaja (kui ma ei eksi) Lihulas. tellistest hoone

ajarattast pureda saanud hoone aken Lihulas

 Eile õhtul teatas õde Reet, et sõidab täna Lõpele ja Lihulasse. Kutsus ka meid Germoga kenasti kaasa. See oli armas, sest igatsen aegajalt linnast välja. Nii me siis hommikul suuna kodukanti võtsimegi, algul Lõpele, sealt võtsime Ema autole ja sõit kulges Lihulasse. Lihula on kohati ajarattast pureda saanud. Mäletan, kui me lapsena käisime Oidremaalt Lihulasse poodi, siis tundus toonane alev nagu suurlinn, aga täna tundub ta pisike küla, kuigi nostalgitsema ajab ikka. Tegin paar fotosüüdistust ka, ühe vanast koolimajast ja teise ilma katuseta kirikust, mille otsas lausa puud olevat vahepeal kasvanud. Tegelikult teeb see vaatepilt kurvaks, aga pole parata, vanade hoonete renoveerimine küsib palju raha ja ilmselt pole võimalusi nende korda tegemiseks. Mõni hoone on ka Lihulas uue kuue saanud, kuid räämas ja väsinud maju on kahjuks palju. Salaja jäädvustasin ühe maja akna pildile. Olgu nagu on, aga armas oli üle aastate Lihulas käia.

Germo oma kunagise kooliõe Aino-Lyga

  Lihula toidupoes ma lausa ehmatasin. Germo ju õppis kolm esimest õppeaastat Haapsalu Väikelastekodus, kuna toona veel Pärnus Toimetuleku Kooli ei olnud. Elas ta ka nädala keskel lastekodu majas ning koju sain teda tuua paari nädala tagant nädalavahetuseks. Nii oli Haapsalu ka mulle kunagi nagu teine kodu. Siis olid veel mul kehtivad load ja auto. See selleks. Tegelikult tahtsin rääkida muust. Lihula toidupoes astus mulle ligi üks naisterahvas. Kui ta mind kõnetama hakkas, arvasin ma esimese hooga, et tegu on mõne tundmatu Facebooki sõbraga, muutusin kohmetuks, vaikisin hetke ja siis teatasin, et ei tunne teda. Kui ta oma nime ütles, sain pehmelt üteldes shoki. Minu ees seisis Germo kunagine kooliõde Haapsalu päevilt, Aino-Ly, kes oli kunagi Germosse armunud ja kutsus Germot oma peigmeheks, kuigi Germo ei jaganud asjast midagi. Jah, Ainp-Ly ütles, et tundis mu kohe ära, et ma pole üldse muutunud, ega ka mitte vanemaks jäänud. Äratundmisrõõmu oli küllaga. Lapsed mäletavad millegipärast mind hästi. Minu mälu ka veel mind alt ei vea, aga toona oli Aino-Ly 4.klassi tüdruk ja nüüd täiskasvanud naisterahvas, raske oli minul teda ära tunda. Selline meeldiv üllatus siis.

Germo vanaema toalillide ees

mõned Ema lilledest

vaade Ema köögiaknast

Emal õitsevad veel aias minu lemmiklilled, kollased roosid

...ja punane roos

minu esimene töökoht, toonane lastepäevakodu "Miki" (nüüd kool ja lasteaed)

  Lõpel Ema juures tegin tema köögi aknast ühe fotojäädvustuse kortermajadest, mis olid kunagi inimesi tulvil, kuid kahjuks tänaseks on suhteliselt tühjad ja lagunevad. Ühte maja polegi enam ja töökoja olmehooneid ka mitte. Kurb. Aga Lõpe on ilusaks muutunud, kuna kunagi oli ta lage, paras tuulte pesa, kortermajadega magalarajoon, aga elu käis ja sinna korterit soetada oli raske, siis tänaseks on kuused suureks metsaks kasvanud ja puud alleel ka suured ja võimsad.  Just Lõpel alustasin ma nn tööliskarjääri, lasteaias "Miki," kuhu on koondunud tänaseks ka kool. See hoone on õnneks kenasti renoveeritud ja seal käib ka elu. Ka klubihoone on kenasti korras. Lõunatasime kalli Ema juures, vaatasime albumeid ja sõitsime Pärnusse tagasi. Päev on korda läinud ja oleme õnnelikud.
 Aitäh, kallis õde, et meid lapsepõlvemaale kaasa võtsid!


5. oktoober. 2016.a.
Vana-Rääma