LEONORA - Urve Tinnuri

Öösel panin käest öökapile Urve Tinnuri värske romaani "Leonora," mis läheb mu eriliste raamatute riiulisse sest see on pühendusega raamat. Mul on kõik kirjanik Tinnuri romaanid olemas ja kõik asuvad just selles imelises riiulis. Ma ütlen et Urve romaanid lähevad iga korraga aiva põnevamaks, aga ma ei võrdle neid iial veiniga, sest vein, nagu ka ükski teine alkohoolne jook, pole hea. Vuihh! Ausõna, ma ei saa ühegi alkohoolse joogi kohta hea öelda, veelvähem võrrelda seda nii hea raamatuga, nagu seda on "Leonora." Kui mitu korda segas pisaratevool, mille see raamat esile kutsus, lugemist. Kui mitu korda panin raamatu käest rinnale ja lihtsalt mõtlesin, lihtsalt adusin ja tajusin üksiku Leonora hingevalu, mida põhjustasid talle ta kõige lähedasemad - poeg ja tütar. Kui valus, aga reaaalne see kõik on. Väga paljud viivad kahjuks oma esivanemad sunniviisiliselt vanadekodusse, et oma sünnikodu rahaks teha. Inimesed oleks nagu robotid, neile ei ole miski ega keski enam püha, isegi oma kallid vanemad, tänu kellele lapsed ilmavalgust näinud on. Karm reaalsus. Kohutavalt karm. Jah, maailm (jättes välja selle pandeemia teema) on avatud, piirid valla, inimesed reisivad. Väga inetu on aga nende käitumine, kes lähevad ja jäävad, unustades ära oma esivanemad ... Väga karm on kui su võsukese jaoks on tähtsam raha kui ta oma sünnikodu, oma lihane ema ... oma. Jube! Aga vaatame tõele näkku, nii see on. "Leonora" on väga südamlik ja tõene raamat, mis lahkab lahti ühe vana naise hingeelu, loe ja mõtle. Kui see raamat kedagi külmaks jätab, pole sellel inimesel südant sees. Hea testimisraamat. Aitäh, kallis Urve! Ja kopeerin siia ka teksti Rahva Raamatu lehelt: (kuigi blogi jätab selle taas ühe joruna, on siiski arusaadav) Üksildane, kibestunud Leonora elab väikeses ääremaa külas, looduslikult kaunis paigakeses. Olles üle kümne aasta lesk, pole talle jäänud midagi enamat peale vana maja, mille ta armastatud abikaasa oma kätega ehitas. Nüüd tahetakse seegi Leonoralt võtta, koos mälestuste ja kõige muuga, millest ta ahtake maailm koos seisab. Juhuse tahtel ilmub Leonora ellu neljajalgne sõber, kelle ustaval toel leiab vana naine hingerahu, nii et elu omandab hoopis teistsuguse värvingu. „Leonora” räägib põlvkondadevahelistest keerulistest suhetest, päranduse pinnal tekkivatest pingetest, hoolimatusest ja omakasust, mis viib sildade lõpliku põlemiseni. Siiski leidub kusagil inimlikku soojust, mis suudab hääbunud õnnetunde uuesti ellu äratada. 1. juuni. 2021. a. Vana-Rääma